Ideaalne jaaniaeg

Päris mitu aastat on möödunud sellesti, kui saime jaaniajal süüa ehtsat sokušašlõkki. Mmm. Oi kui mitu aastat oleme saanud seda tagantjärgi heldinult meenutada. Umbes sama kaua oleme ka Mattisele pinda käinud, et üks õige jaanipäev ei saa enam kunagi mööduda sokušašlõkita. Seekord otsustasin seda talle äärmiselt järjekindlalt mai algusest peale pidevalt meelde tuletada. Lõppude lõpuks vajas ju ka Marten nii väga sokušašlõkimaitselist piima.

Kui midagi ikka väga tahta, siis selle ka saab. Mis siis, et vaene Mattis oli jaaninädala alguses juba üsna meeleheitel. Kõik ümbruskonna sokud olid justkui kokku leppinud metsast mitte väljuda, samal ajal kui kitsed, keda tema teatavasti ei jahi, patseerisid rahumeeli mööda karjamaid. 

Mattis ei jätnud siiski jonni, sest ühel tunduvalt jonnakamal oleks siis olnud põhjust terve jaaniaeg ja järgnev aastagi takkapihta seda talle nina alla hõõruda. Ja nii me saatsime juba üsna meeleheitel issi patsutuste saatel järjekordselt ideaalse šašlõki otsingutele. Ise lootsime kõigest hingest, et seekord otsustab vähemalt üks sokk metsast väljuda. Ja nii läkski. Kui pauk oli käinud, panime  poisiga kohe lasu suunas ajama ja leidsime peagi eest üliõnneliku issi ja vägagi kobeda soku.

Edasi järgnes päeva jagu lihatükeldamist ja ideaalse marinaadi otsinguid ning lõputuna näiv tundide lugemine, kui lõpuks ometi grillimiseni jõudsime. Kui muidu jätab grill mind üsna külmaks, siis vat sokulihašašlõkk mahub söögi alla ja söögi peale, hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Kusjuures isegi leiba pole sinna juurde vaja.

Jaaniaeg ise oli seekord pisut vesine, kuid see ei takistanud meid sugugi. Esiti sai käidud Kihnupoistega Metsküla jaanil.

 Meie väsimatu jaaniline. Öösel kell 2 veel täielikus peomeeleolus.

Seejärel pigem detsembrilõket meenutaval Karja jaanitulel, kust lahkusime puude langemise saatel poisiga üsna kiiresti. Minu jaanilõke jätkus pea hommikuni saunaahjus. Jaanitralli lõpetas kodune jaanituli tellitult ilusa ilmaga, traditsiooniliste lõkkehüpetega ning muidugi ideaalse šašlõkiga.

Ringirallimine vol 3 - Ruhnu

Kui Mattis mõni suvi tagasi rääkis ühest imelisest saarest, kuhu peab kindlasti ja võimalikult kohe minema, ei võtnud ma kuidagi vedu. Kui kaks suve tagasi ühel suveüritusel üks ruhnlane kutsus ka kangesti oma saarele, tundus see mulle lihtsalt oma kodukandiarmastusena ja külalislahkusena. Ja ikka ei võtnud vedu. Nüüd aga pandi fakti ette, kas kohe või mitte ja sellistel puhkudel ei suuda ma otse loomulikult negatiivselt otsustada. Pealegi vajas Marteni saarte avastamise projekt linnukesi.

Et ringiga on alati parem kui otse, sai esimeseks sihtmärgiks Pärnu mitte Roomassaare, kust oleks ka otse Ruhnu saanud. Nii sai ühtlasi ka Pärnule tiir peale tehtud. Õhtuks olime (maakatele kohaselt) suurest linnast tõeliselt tüdinenud ega suutnud kuidagi päästvat laeva ära oodata.

 

 Kui see lõpuks saabus, olime muidugi ülirõõmsad.

Sõit Runöga oli minu jaoks eelkõige surfikoolitus, sest laine oli just parasjagu nii ülemeelik, et pakkus põnevust kusagilt kinnivõtmata ülemisel tekil tasakaalu hoida. Poiss sai kostüümile kohaselt muidugi madrusekoolituse. 

Tänutäheks ilastas ja öökis ta ülestõusvast piimast lahkelt kapteni silla täis.

Ruhnu jõudsime üsna ööseks, nii et saarega tutvumise pidime suures osas järgmisesse päeva lükkama. Sääskedest me muidugi esimesel õhtul ei pääsenud. Need, kui Ruhnu põhilised elanikud, olid end pidulikult sadamasse rivistanud ja võtsid kõik värsket liha ülima rõõmuga vastu. Ega raatsinud meid üksi jätta enam hetkekski.

Laupäeva alustasime ambitsioonikalt - eesmärgiks saarele tiir pääle teha. Päris täielikult see muidugi ei õnnestunud.  Küll aga said nähtud kõik tähtsamad ja vankriga ligipääsetavad kohad. 

Ruhnu Eiffel, mille ühte nö jalga pidada olema mees peidetud.

Paradiisilik Limo rand,

kus imepeen laulev liiv paistis nii ütlemata ahvatlev, et meie õgard otsustas otseteed sukelduda ja maitsta.

 

Limo mõjus lisaks nii rahustavalt, et isegi Mart ja Marten olid nõus rivaalitsemise lõpetama ja kõike sõbralikult otsast alustama.

Limo rand pakkus lisaks sulnile vaatele, ka hulganisti avastamisrõõmu: 

looduslik trips-traps-trull

 Ruhnu krokodill

ja kakk

müstiline puukande olend

 

vana sarvik ise tegutsemishoos

lõuad

mahajäetud iglu

ja tõestuse kohaliku karu olemasolust.

 

Muuseas tuli ka välja, et Ruhnu on alles hiljuti olnud palmisaar.

Jõudsime ära käia ka Saare põhjatipus, kuhu jätsin pidulikult maailma kõige pehmema ja mõnusama toika, mis oleks vanaduses ideaalseks kõnnikepiks. Kuna ma aga niipea veel vanaks ei kavatse hakata, võib see seni seal kenasti oodata.

Ruhnu ühed uhkused - uus ja vana kirik.

Plaan oli kindlasti minna ka pühapäevasele jumalateenistusele. Seda pidada läbi viima kirikuga peaaegu sama vana härra. Plaanist tuli aga ilma tõttu kahjuks loobuda. Läheneva tormi tõttu olime sunnitud tagasi sõitma juba pühapäeva varahommikul. 

Tagasitee möödus meil õnneks siiski väga rahulikult ja vähemalt minu ja Marteni jaoks peaegu märkamatult. Ilma igasuguste koolitusteta. Me lihtsalt magasime selle maha.

Maabudes võttis meid vastu juba päikseline ja tuuline Pärnu, kus polnud märkigi hommikusest paduvihmast. Järgnes varane lõuna maailma ühes mõnusamais kohvikus "Supelsaksad", jalutuskäik liivatormises rannapiirkonnas ja tagasisõit banaanijäätisega.

Ps! Sellest ma muidugi ei räägi, et pärast sai Marten veel nädal aega üleni sääsetäpilisena ringi aeleda ja kõiki hirmutada. Lisaks Ruhnu sääserünnakule, õnnestus vähemalt ühel sääksil Marteni vankrisse pugeda ja seal enne suvepealinna jõudmist korralikult kõhu täis süüa. Vaesed pärnakad! (kui kogu see sääseperekond seal peagi end sisse seadis).

Ringirallimine vol 2 - Hiiumaad avastamas

See esmaspäeva hommik oleks Mattise poolest võinud pigem olemata olla. Vähemalt esimese hooga. Nimelt juhtusin ma kohvitassi kõrvale kuulama raadiost Guido Kangurit, kes kutsus kõiki nädalavahetuseks Sõru paadikuuri jazzu kuulama. No sellist asja ei lase ma endale mitu korda rääkida. Kui veel eelmine õhtu olime puruväsinuna oma Tartu reisu killavooriga kõik toad ummistanud, nii et tite toolilegi oli raske kohta leida, sai endale lubatud, et nüüd oleme küll mõnda aega paiksed. See oli eile. Nüüd oli selge, et maksku mis maksab, Hiiumaale tuleb minna. Olin juba eelmine aasta valmis sinna üksi  telkima minema, kui tol mineku päeval  poleks nii hirmsasti vihma kallanud ja mul oleks kuulmata jäänud üks oluline infokild, et üritus ise toimub sees, mitte õues.

Mattis mutsis pikkade hammastega omale veel ühe võileiva hinge alla ja ei suutnud kuidagi mu vaimustust jagada. Järgmiseks tulid tal mängu juba praktilised küsimused, millega ta üritas mu plaanile vee peale tõmmata: kuidas me sinna läheme ja kus me ööbime ja kuidas me seal ikka lapsega ja.... Varuplaaniks sai minek isikliku paadiga. (No selle nõksu ma nägin läbi - nagunii tuleb pärast viimasel hetkel välja, et tuul on ikka liiga tugev ja sinna see festival oleks siis jäänudki.)

Kahjuks oli aga juba esmaspäeva hommikuse seisuga Triigi praam 100 % täis broneeritud. Ladistamine ja paksult hall ilm ei soosinud kuidagi ilma autota kompsude ja käruga lahe ületamist. Nii ei jäänud meil muud üle, kui riskida ja loota, et mahume siiski.

Paadunud bussisõitjana olen ma alati rõõmustanud kui oleme saanud uhkelt kõigist viimasel minutil mööda kimada ja alati kohe sõitma asuda. Seal elavas järjekorras 7. konutades tundsin aga pahameelt kõigi bronniritta saabujate üle. Oli neil siis vaja just täna oma hobustega sinna ronida ja mitte ühel, vaid lausa kolmel loomavaguniga autol. Raudselt bronnisid ainult autodele kohad. Kõige suurema pahameele alla jäid aga vaesed lätlased, kes oma suure bussiga pool praami kavatsesid enda alla võtta.

Mingil hetkel hakkas tunduma, et ka Mattisel hakkas tekkima hasart, kas saame peale. Juba käis arvutus, et kui bronne on nii mitu, siis võetakse meie reast nii mitu ja me saame peale. Rõõm oli muidugi piiritu, kui saime viipe pealesõiduks. Käed-jalad värisesid veel tükk aega :) Ja edasi polnud absoluutselt midagi sellest, et Sõrus võttis meid vastu lõputu hülgehallus. Kuna kontserdid pidid algama alles pärastlõunal, jäi meil just täpselt  nii palju aega, et Marteni "Saarte  avastamise projekti" kohaselt mõned kenad kohad üle vaadata. Projekti "sihtgrupp" ei lasknud end muidugi meie plaanist sugugi segada ja magas mõnusalt maha nii Sääre Tirbu,  Emmaste poe, Käina kiriku varemed, Täika (mis oli justkui meie auks korraldatud, sest me olime seal üsna ainukesed külastajad) kui ka tüütute lätlaste ummistavad hordid. Ilmselgelt oli nende projektiks meid igal sammul jälitada.  

 Väike armas täika (meie auks :)

 Pressime Tirbule

Sadamasse naastes võttis meid vastu juba eriline festivalimeeleolu: esimesed esinejad juba laval, igal pool siginat-saginat ja mitmeid teatrilavadelt tuttavaid nägusid.  Nüüd oli ka Martenil põhjust üles ärgata. Selgus, et me polnud sugugi ainukesed titega tulijad. Huvitav oli seejuures aga see, et keegi neist tittedest ei piuksatanud pea kordagi Vastupidi - vaatasid suu ammuli üksisilmi esinejaid ja kui ära tüdinesid, vajusid lihtsalt magama. Meil oli selle peale muidugi ainult suu kõrvuni.

Kuigi Mattis oli resoluutselt telkimise vastu, sai öö siiski telgis vastu võetud. Martenil polnud sellest just eriti midagi, et päris oma voodis ei saanud olla.
Hommikul sai jälle väike väljasõit tehtud. 

Õngu ürgorg

Marten ei maganudki seekord kõike maha

Teine festivalipäev tõi meile imelise kontserdi Ain Agani ja Lembit Saarsaluga  Mänspä kabelis. Marten oli asjast  küll vaimustuses, kuid leidis, et ka vokaalselt tuleks neid pisut toetada. Et teised vokaalsest lisandist võib-olla nii väga puudust ei tundnud, otsustasime kontserti kuulata parem õuest.

Kõige säravamaks kujuks kogu festivalikavas oli aga Kadri Voorand. Kui muidu võis kontsertide ajal kuulda ka vaikset vadinat, siis Voorandi etteaste ajal paistsid kõik olevat otsekui tummaks nõiutud. Ta on lihtsalt niivõrd erakordne. Kõiges. Rääkimata vokaalsetest võimetest (väike näide). Oli ikka kuramuse kahju, et pidime just tema esinemise poole pealt praamile minema.

Tõeline jazzipärl - Kadri Voorand

Teisel päeval olime nii sõiduvees, et võtsime julguse kokku ja hakkasime ka juba esinejatega suhtlema. Läksime isegi nii kaugele, et kutsusime ühe neist meiega koos einestama. Marten sai iidoli kõrval istuda ja puha. Küll ta oli uhke selle üle. Rääkimata sellest, et sai pärast ka praamil temaga koos sõita.

Tagareas istumas - kuulus trummar Mps Eesti Saarte Noorte Puhkpilliorkestrist 

 Muljed Sõru jazzist olid kokkuvõttes nii positiivsed, et sellest üritusest võiks saada meie uus traditsioon.

Ringirallimine vol 1 - Tartu

Kaua sa ikka titega kodus istud. Eriti kui see väikseke on kõhus olles enamus aega välismaal seigelnud ja juba tervele Euroopale ringi pääle teinud: Pariisist, Oxfordi, Islandi, Sveitsi, Hispaania ja Tsehhini välja.  Mõnekilomeetrised kärutamised Karja kandis ja igapäevane hiirte, jäneste ja mesilastega vestlemine hakkasid juba ilmselgelt ammenduma.
Maikuu eelviimasel päeval pakkisimegi auto pilgeni titeasju täis ja otsustasime mitte enne Tartut autost väljuda. Päris nii meie plaan siiski ei õnnestunud, sest esimeseks atraktsiooniks oli praam. Tegelikult oli Marten juba kord sellel viibinud, aga vaevalt, et 3-päevane just eriti palju mäletaks.

 Esimene teadlik praamisõit ja kama lonks.

Tartus ootas meid ligi 30 kallistavat kätepaari, uskumatult suur hunnik asju, mis tahtsid Pika-Pajult Saaremaale toimetamist ja muidugi palju armsaid ja tuttavaid nurgataguseid. Kui ma eelnevalt olin kujutlenud meie reisi kui lõputult pikki patseerimispäevi Tartu peal ja Emajõe ääres, põigetega ülikooli, botaanikaaeda ja mänguasjamuuseumi, siis tegelikkus osutus hoopis millekski muuks. Tundub, et lapse saamise järel ei eksisteeri enam sellist asja nagu lihtsalt olemine. On üks lõputu kimamine ja pidev logistikaprobleemide lahendamine.  Isegi sellised lihtsad asjad nagu poeskäimised võivad koos titega osutuda keeruliseks. Kui minna, siis  kas vahetada ühtlasi ka mähkud? Kus sel juhul asub  mähkulauaga WC ja kust leida lift? Või veab autoni välja? Meie uuest autost on saanud ühtlasi ka uus kodu ja kõigi praktiliste küsimuste lahendamise koht. Käru lahti ja kinni pakkimine käib nüüd muuseas, nagu ka  enda paljaks koorimine suvalises kohas. Hea et uuel autol vähemalt toonklaasid on. 

Tartus olles plaanisime muidugi ka välja sööma minekuid. Aga nagu kiuste, kukkus Marten kisama juba  sööma mineku mõttegi peale. Just siis sai temal kõrini selili lebamisest ja ta tahtis kätel kandmist, et ikka paremini maailma näha. Sellist asja nagu meie söömise mahamagamine ei eksisteeri tegelikult juba Marteni sünnist alates. Tundub, et tittedel on mingi salajane vaist, mis ajab nad alati vähemalt siis üles, kui hakkad esimest ampsu suhu pistma. Ei ole siis enam mingit vaikselt lällamist: samaaegselt silmade avanemisega,  hakkab kostuma ka üdini õnnetut röökimist.  Aga tegelikult pole see titemajandus kaugeltki tüütav, vaid omamoodi äge just. Vähemalt igavust ei saa küll hetkekski tekkida. 

Kuigi meie jalutuskäigud Tartu peal jäid üsna põgusateks, said olulised asjad siiski üle vaadatud ja "Vanaisa" ära nähtud.

ülikool

 kevadine raekojaplats

  ja muidugi botaanikaaed.

 

Üles sai leitud ka kiire nimekaim.

Tagasisõidul oli plaanis teha vähemalt päevane tiir Lõuna-Eestis. Täppi läks sellest ainult esimene pool: osa ajast kulus nimelt LÕUNAkeskuse ees. Vaadates meie pilgeni täis autot, mis sisaldas muuhulgas pea tervet tagaistet võtnud Aracauria´t ning linnaeluga üdini äraväsitatud Mattist, ei olnud meil just kõige suuremat reisukihku. 

 Ära tõime. (Taimede lummuse päeva eest saadud Uus-Meremaa iludus)

Linnaelu oli ka mind nii ära kurnanud, et olles paar tundi Lõunakeskuses ja selle ees veetnud, ei taibanud me ostukeskuse peamist funktsiooni - mähkulaudade olemasolu - ära kasutada. Juba 5 km kaugusel linnast tuli teha tee ääres titeoperatsioon, sest keegi hakkas juba kergelt uppuma. Edasisõites selgus, et ka teistel olid sel päeval vist samad probleemid, sest terve Elva tee ulatuses oli iga poole kilomeetri tagant näha üksikuid peatunud autosid. Tite-Eesti :)

Meie tagasitee ainukeseks turismi linnukeseks sai Võrtsu lõunatipus asunud Vooremägi, kust avastasime paar kidakeelset kalameest ja miljoneid konnakulleseid.

Tagasitee oli aga tihedalt suhtlemist täis, sest korraliku saarlasena, otsustas Mattis kõigile vastutulnud autodele viisakalt viibata :)

Virtsus nurusin ma siiski ühe lisapeatuse, et oma armsaid anemoone näha.

Reisida on tore, aga veel parem on kodus olla, erit kui saab üle pika aja oma vanni.

Tartu mustus maha!

(Linnaelu ei muutnud meie notsut tegelikult nii mustaks. Lihtsalt keegi pole kodus vett piisavalt raisanud.)

Pisike suur neljakuune

Üks päev enne uut sünnipäeva on äärmiselt viimane aeg meenutada eelmist prallet ja möödunud kuud. Olen ikka tõeline viimase minuti inimene :)

Nüüdseks on õunapuud muidugi  oma õied täielikult maha visanud, kullerkupud kadunud ja juba isegi esimesed maasikad ja tikrid maitstud.  Sel imekenal 25. maikuu päeval olid kõik tulbid veel täisilus ja ööbik alles äsja tõelised tuurid üles võtnud. 

Marten oli visanud end 68 cm, 8,4 kiloseks ja naeru lisandunud ööpäeva veel 2 tunni jagu. 

Magamine ja vanniskäigud on tal jätkuvalt ülimalt meelepärased ja lisaks enda leotamisele, hoolitseb ta ka selle eest, et meie 3in1 pestud saaks.

Kui vahepeal tulid pööramised kõhu pealt selja peale juba üsna kenasti välja, siis nüüd on toimunud väike taandareng: ei mingeid rullimisi ega pöördeid. Meil muidugi lihtsam, sest riietumisse suhtub ta jätkuvalt väga rahulikult. 

Seoses loomuliku vasakpoolse maailmavaatega ja meiepoolsete pidevate parempoolsete suunamistega on meil aga kujunemas uus Parts. Et aga üks Parts on meie riigil juba olemas, suunati meite poiss massaazi ja vähemalt nüüdseks on partslik maailmavaade taandumas. 

Ilastamine on aga üha süvenenud. Ma ei ole kindel, kas kellelgi on õnnestunud oma ilasse uppuda, Marteni puhul on selline oht igal juhul üsna reaalne. Tundub, et ka osa sissekaanitavast piimast väljub ilana. Vähemalt teoreetiliselt peaks selle võrra vähem mähkusid kuluma. 

Söögi osas on jätkuvalt menüüs vaid rinnapiim, kuigi söögilaua taga süles olles tilgub ila eriti intensiivselt. Kui aga toitu lusikaga püree kujul sisse anda, järgneb aplale ampsule pettunud-ehmunud-põlastav pilk, maigutus ja siis öäk - millega kogu kraam väljub juba koos tohutu koguse ilaga. Söögi osas meil seega samuti mingeid erilisi edasiminekuid pole. Küll aga on totaalseid arenguid näha poisu suhtlemisvajaduses. Kui jänkude, pätude, liblikate ja mummudega on jutud räägitud, räägitakse natukene veel omaette ja siis tahetakse osa saada absoluutselt kõigest toimuvast: loetakse risti põiki läbi kõik ajakirjad, vaadatakse üle kõik telemaailmas ja üldse maailmas  toimuv. Lisaks räägitakse üle kõigist ja kõigest, nii et ila muudkui pritsib. Talle meeldivad tõesti kõik inimesed: väiksed-suured, vanad ja noored. Eriti muidugi need, kes sülle võtavad või lihtsalt ilusad on :)

Suur sõber - Kaisi (video)

Ja kuigi sünnipäevad on üldiselt natuke virilamad päevad kui kõik teised päevad, korvab kõrge ea lisandumisega kaasneva kurbuse maailma parim seltskond. Seekord olid sünnipäevalisteks Tõruke ja Birgita emme-issidega. Tehtud sai grilli ja söödetud pilgeni täis vähemalt 250 kohalikku õgardsääske. Kuna nii vanadel meestel peab kindlasti ka juba puu olema, sai üheskoos maha istutatud vanaemme kingitud ploomipuu.

 Traditsiooniliselt oli laual ka neli "torti", kaks neist natuke vedelemad kui teised.

Üks õige pidu ei saa mööduda vaikselt ja rahulikult, kui seltskonnas on üks vaba daam ja kaks potentsiaalset mehehakatist. Seekord jäi jõu osas peale küll vanem ja veel natuke suurem Tõruke, aga samas näikse poiste kaklus pisikest preilit veel üsna külmaks jätvat ja ta eelistas rahulikult oma printsi valgel hobusel unes edasi vaadata (video). 

 

Minu esimene emadepäev

See oli üks ütlemata armas päev, kuhu mahtus

 ohtralt päikesepaistet, 

   sületäis metstulpe, kullerkuppe ja hüatsinte,

     päris mitu kallistust,

       natuke naeruga pisaraid,

  suur blombiiri jäätis hunniku mesikäpa kommidega,

võileivatort kalaga,

ebatraditsiooniline laat, kust me ei osanud midagi osta

ja muidugi

traditsiooniline Saaremaa kaunite kohtade avastusretk, mis seekord viis meid tervistavate allikate, aplate Šoti mägiveise vasikate,  lõputult kollast teeäärte ja natukese naiseliku Leisi jahiseltsimajani.

   

 ,

Talgupüha

Oi, oi, kui alguses möödusid nädalad linnutiivul, siis nüüd on aeg tõeliselt lendama hakanud. Viimasest postitusest on märkamatult möödunud juba rohkem kui kuu. Põhjust pole just väga raske leida: seoses issi koju saabumisega avanesid meie jaoks pea kõik maailma teed. Pole siis ime, et suure ringi traageldamisega seoses, on aeg arvuti taga peaaegu olematuks kahanenud.
Õnneks saabus nüüd aga päästev jaaniaeg, kus ilm on nii armsalt vihmane, et leiab aega ka  arvuti taha potsatada ja ribu-radapidi  olnut meenutada.
......
Ühel päeval aastas tulevad kodused toimetused nurka visata ja sõita asju ära tegema mõnes teises kallis kohas. Juba 3. aastat oli selleks kohaks Soela sadam. Seekord oli kohale saabunud üle 30 inimese, kes kuidagi iseenesest  mõistetavusega leidsid endale tegevuse, kas riisumise, sodivedamise, võsa langetamise ja trimmerdamise, supelranna koristamise, kändude juurimise või lõkke kohendamise tiimis. Üks seltsimees moodustas aga omaette - järelvaatleja - tiimi. Pöönutas mõnusalt  kaskede vilus, aeg-ajalt paotas silma ja naeratas. Talle meeldib, kui teised tööd teevad. 
Kõik muidugi pingutasid mis kole. Tunnid lendasid. Vahepeal käis isegi vallapea oma saatjaskonnaga meid vaatamas, kringlit toomas ja muhelemas, aga kellelgi polnud eriti mahti lobisema minna. Korra oli isegi  juba tunne, et nüüd kohe-kohe kukun ümber, et enam ei jaksa mitte millimeetritiki. Aga ei saanud ju tempos järgi anda. Teevad järsku vahepeal kogu töö ära. Ehtsad eestlased!
Rassimisele tegi ootamatu lõpu aurava kalasupi ja idamaise vokiroa lõhn. Tegelikult kattus laud järgnevate minutite jooksul lisaks veel kõiksugu kookide, kringlite, stritslite, pirukate ja muu hää ja paremaga. Nii et talgupüha läks ootamatult üle söömapühaks. Nagu ikka :)