Kuhu tõmmata rist?

Ühel imeilusal ja soojal aprilli laupäeval pakkisime oma kompsud kokku ja põrutasime Muhusse "puisniidu" talgutele. Pisike pidas end täitsa mõistlikult üleval. Riisumises ta just  osavust väga üles ei tahtnud näidata, magamine tuli aga päris hästi välja. Saabumine Muhusse meenutas aga vägisi filmi „Siin me oleme“. Justkui oleks plaaninud paariks nädalaks sisse kolida. Maksta me kuidugi ei kavatsenud ja mandrilt ka polnud, aga auto oli küll pilgeni asju täis. Ja me ei võtnud kaasa rehasid ega muid tööks tarvilikke vahendeid, vaid ainult natuke oma, aga suures osas Martenile vajalikke vidinaid. 

Puisniit iseenesest oli väga tore - peamiselt tammede ja sarapuudega, aga pisut niiskevõitu. Nii et kohati oli vankriga liikumine jalutamisest üsna kaugel.  

Ei tea, kus see rist seekord tuleks tõmmata, aga ma suutsin poole öö ajal lahkuda nii, et mitte midagi ei jäänudki maha. See on minu puhul täiesti hämmastav tulemus, sest kui mitte muu, siis vähemalt saunalina suudan maha unustada. Võib-olla ongi konks selles, et peab olema hästi palju asju. Kui ma läheks kuskile lihtsalt kaks kätt taskus, siis ma tõenäoliselt unustaks end sinna.

Säh sulle isaseid....

Igale pisikesele on vist pea sünnist saati antud suur telekaarmastus. Õhtust õhtusse käib meil tõeline telekavõitlus. Meie emaga teeme vastutegevust – ehitades oma lemmiksaadete vaatamise ajaks Martenile vastavalt ta asukohale toas, barrikaade. Eks see pisut ebaaus ole, et meie emaga suuremad ja veel koos ja tema vaeseke nii üksi, aga elu ongi ebaaus.

19. aprillil me aga teleka pärast ei jagelenud, meil oli oma programm. Elasime täiest hingest kaasa tubasele „isasele kassipojale“, kes tõi tunni jooksul köögilaua all ilmale neli copy-paste poega. Neid vaadates võib igaüks segadusse sattuda, sest ole sa kaine või mitte, ikka on kaks täpselt ühesugust halli ja kaks täpipealt ühesugust musta. 

Seda, et meie kassid sugu vahetavad, on ennegi ette tulnud. Nii osutus kunagi meie Evelin isaseks ja Ilves tõi oma uues kodus hubasuse ja seltsi mõttes esiti paar poega ilmale. Igati hea, et ma sellele emasele noorkassile nime mõtlemisega pole siiani vaeva näinud. Olekski kõik jälle kentsakas olnud.

Martenile see kassi teema aga päris meeldis, vähemalt võis ta selle peale rahulikult magama jääda. Sai ju kogu programm minuga võrdväärselt ära nähtud. See oli viimase kuu jooksul pea ainuke õhtu, kus ta suikus ilma ühegi piiksuta. 

Teistmoodi pühad

Kui ma salamisi mõtlesin, et pühadeks saame vast ikka terveks, siis võta näpust. Ei aidanud see, et olime vältinud õues käimisi, mina manustanud hommikusi küüslauguvõileibu Citroseptifantaga. Neljapäeval hingeldas, lörises ja köhis pisike terve päeva, nii et kohe hirm tuli peale. Lisaks oli täielikult haihtunud tema tavapärane meeletu söögiisu. Ja isegi kui ta suure ässitamise peale pisut jaksas imeda, siis sundis järgmine köhahoog piima suures kaares väljuma. Igal juhul olime neljapäeva õhtul kahtleval seisukohal, kas hakata kohe Kuressaare haigla poole sõitma või oodata veel natuke. Pisike oli ikka väga loid ja ei suutnud isegi oma raamatu poole vaadatagi, rääkimata oma lemmikute - linnupesaga ja punaste papudega  suhtlemisest. Õnneks oli mu ema nii ettenägelik, et oli juba  antibiootikumi igaks juhuks valmis ostnud ja niisiis otsustasime sõitmise sel õhtul ära jätta.

Öö vastu Suurt reedet tundus üsna hirmuäratav. Katsu magama jääda, kui õhtul ei suutnud end kuidagi tagasi hoida pidevalt Marteni hingamist  kontrollimast. Lisaks tundus mulle, et ta lihtsalt upub oma tati sisse, mis tal seal kuskil muudkui kogunes ja kogunes ja millest andsid märku pidevad köhimised. Niisiis sai uppumise vältimiseks ja hingamise soodustamiseks Marten mu voodisse koos oma lamamistooliga tõstetud. Aga loodus on ka tark. Kui laps on haige, siis peab kuidagi nii sättima, et ema ka ülal oleks. Nohu ja köha pole ülal olemiseks piisavad põhjused, vähemalt siis mitte, kui käe ulatuses on Xymelin ja Taruvaik, niisiis tuleb midagi kavalamat välja mõelda. Näiteks hull palavik, mis sunniks ikka mitmeid kordi riideid ja voodipesusid vahetama. Nii möödus meie öö vastu Suurt reedet üsna toimekalt: pisike magas ja ei huvitunud söömisest mitte üks raas, mina mõõtsin ta temperatuuri, kontrollisin muudkui ega hingamine ole lõõtsutamisele kalduv, higistasin end hulluks ning omandasin muuhulgas veel ühe mõnusa põletiku. Lisaks muretses üleval korrusel meie vanaemme, kes suutis magama jääda alles siis, kui oli kontrollitud, et me oleme ikka elus.

Suur reede oli meie jaoks nii püha päev, et isegi kätt ei suutnud väga tõsta. Õhtuks oli antibiootikumi ravil juba kaks ja üks neist sai jalga võlusussid, mis aitavad tal hästi ruttu terveks saada.

Oi kui hale

Võiks juba ometi aru saada, et kui ma mingi päev mitte midagi teha ei viitsi, siis ei tasugi midagi tarka peale hakata. Tulebki seliti visata ja vaadata, kuidas päike mööda seinu ja orhidee õisi liigub ja ainult siis end liigutada, kui Marten selleks põhjust annab. Tegelikult on see mitte-midagi-viitsimine minu puhul ju selge märk, et hakkan haigeks jääma.  Aga selle asemel, et süüa ära sügavkülmast näiteks karbitäis musti sõstraid, otsin mina hoopiski tegevusi, mis meele rõõmsamaks teeks. Lähen näiteks ujuma. Rohkem polegi selleks korraks tarvis. Pisike saab samal päeval vanaemalt viiruse naha vahele ja nii meil õnnestubki kenasti üheaegselt haigeks jääda. Minul on stsenaarium nagu ikka: toredad aevastused, siis kurguvalu ja siis lõpmatu nohu ja köha. Vahepeal on väiksesed vahvad üleminekud, nagu aevastus haige kurguga või haige kurk pluss nohu pluss köha. Martenil algas samuti kõik aevastustest, mis ei olnud nagu tavalised tite nina-puhtaks-aevastused, vaid sellised, et me emaga pidime suurest naerust luksuma hakkama. (Ise alles kahe kuune, aga aevastab nagu vana mees, ainult selle vahega, et aknad ei hakanud värisema).

Esmaspäeva hommik ei olnud enam nii naljakas. Väiksekesel parem silm muutkui jooksis vett ja aevastusi esines märksa sagedamini kui puuksatusi. Loobuda tuli kõigist toredatest plaanidest minna Tõrukest ja Birgittat vaatama, ülepäeviti ujuma jne. Selle asemel tuleb nüüd veeta aega toas ja arvata võib, mis see endaga kaasa toob. Elamine on mattunud ühtlaselt tatirätikutesse, vähegi vabad kapiääred on kaetud kõikvõimalike rohutotsikutega ja instrumentidega ning igal pool levib tore küüslaugu hais ja pidev löristamine ning köhimine. Söötmistest on saanud tõeline multitasking: lisaks imemisele üritatakse samal ajal kakada ja köhida ja kõike seda saadab lõpmatu ninalörin.

Lisaks ootab ees suurem pesu pesemine, sest nüüdseks hetkeks on kõik mu lemmik- ja mitte nii lemmikud pluusid Marteni suurest köhimisest ja sellega kaasnevast oksendamisest piima täis heidetud. Tema enda riietest muidugi rääkimata.  Huvitav, kui palju me nüüd seetõttu rohkem piima imeme?

Täna otsustasin oma ravimeetodeid veelgi tõhustada: lisaks küüslaugu, mee, kasemahla, sidruni ja ingveri tarbimisele, segasin valmis imetabase energiapommi sügavkülmutatud astelpaju- ja arooniamahlast, millele sai lisatud poole sidruni mahl ja natuke mett.

Väga ilus ja veel paremini maitsev kukkus välja. Igal juhul mõjus see nii suurepäraselt, et jaksan isegi öösel kell pool kolm arvuti taga olla. Lauluhäält pole ma veel aga tagasi saanud, nii et olin sunnitud väikese meeleheaks haarama toa nurgast tolmuva ukulele. Sellega ei oska ma kahjuks peale kaootilise tinistamise midagi mõistlikku peale hakata. (Mis tahtagi inimesest, kelle ainuke pillikogemus on laste kannel, kus sai jolotksa nootide järgi keeli tinistatud). Õnneks pole pisikesel "muusika" osas veel kriitikameel väga arenenud ja talle tegi see vähemalt nalja.

Suhkrutükimaailm

Kui nii väga pole võimalik mööda maailma rännata, siis tulevad vaatamisväärsused su ellu ise. Mitte lihtsalt unenägudes. Ma ei räägi siin ka järjekordsest Marteni vägiteost. Seekord oli tegemist tõesti ühe reaalse vaatamisväärsusega, mis ületas külamuttidel isegi Kirgede tormi uue osa uudiskünnise. Nimelt juhtus Leisi vallas midagi sellist, mida ka kõige vanemad küla elanikud pole oma silmaga veel sellisel kujul näinud. Nimelt oli Soela rannast mitme-mitme kilomeetri ulatuses saanud tõeline suhkrutükimaailm.

Oi, kuidas tekkis kohe ka kange tahtmine eskimomajakest ehitama hakata. Kuna aga kindad ununesid autosse, siis lahtus see vaimustus kiiresti.

 

Keegi/miski vist oli siin väikse majakatsetuse juba teinud?

Eks selliseid jäätriive ole meie kandis ka varem esinenud, küll aga mitte Soela ranna pool. Ka pole need jäähunnikud tavaliselt nii pikalt mööda randa, pigemini paari kuhjatisena.

Pole just tavaline näha, mis sinu armsast mereääre kohakesest ühe ööga on saanud. Näiteks polnud "meie" RMK platsikesest suurt miskit peale laua ja pingi alles. Needki kenasti kreenis.

Hullu polnud aga miskit, istuda ju kuidagi sai, kuigi pikutada oli veel ideaalsem.

Mõnda teist RMK platsi armastas jääjumal aga nähtavasti pisut rohkem ning seal oli kõik täpselt alles.

Ps! Kui mere ääres jääaeg veel tõeliselt peale tungis, siis aias hakkas meil samal ajal õitsema esimene sinilill (27.03).

Ma sulle kirjutan...

Kallis Iss, ma olen nüüd kahekuune. Olen juba 60,5 cm ja kaalun rohkem kui 6,6 kg  - ehk saingi oma sünnikaalu kahekordistatud. Kui enamik tahavad kaalu langetada, siis mina tahan olla sama suur kui mu suur sõber ja iidol Mart. Pisut pugimist veel ja ei saagi enam öelda, et ma olen kõige pisem.

Üks päev nõudsin, et nad mulle juba suuremaid riideid selga prooviks. Number 50 riided on nii masendavalt väiksed, et ajavad lihtsalt nutma.

No pisut suur oli see pluus veel ja ausalt öeldes näeb see emme seljas ikka parem välja küll.

Elu on mul siin üldiselt mõnus: tasub ainult natuke häält tõsta, kui emme juba jookseb. Siis on põhiline teha hirmus õnnetu nägu ja küll ta siis lahti riietuma ka hakkab. 

Vahel tuleb muidugi rohkem vaeva näha ja paar korda on tulnud lausa röökima hakata. 

Ja siis ei taibata ka seda, kui mähkud uputavad. Räägin küll sulaselges titekeeles, aga selle peale vaadatakse ainult küsivalt "Mis sul on Marten? No ma siis räägin veel korra aeglasemalt ja siis natuke kiiremini, natuke teiste sõnadega, ikka ei midagi. Lõpuks taibatakse, et vaja vist miskit vahetada. Täpselt sama jama ka ujumise ja õue minekuga. Räägi või ära räägi, aru ei saa ikka.

Õues käimine on küllaltki väsitav muidugi. Kogu aeg pead ära arvama, mis lind see nüüd häälitses. Katsu sealt vankrist ilma nägemata aru saada. Pole ime et see ära väsitab.

Ega ma just väga vaimustu, et sind ainult arvutist näen.

Ei kiiguta sa sealt miskit ja kõik krooksud pean ka emme kaela krooksuma. Pealegi pole niiviisi mingit privaatsust - katsu näiteks meeste jutte ajada kui publikum kogu aeg kõrval. See on muidugi hea, et saab vähemalt arvuti teel maailmauudistega kursis olla. Telekat nad ei lase mul ju ka vaadata :( 

Aga sünnipäevad on toredad. Iga kuuga lisandub üks tort :)

ja üks pere. Seekord käisid sünnipäeval Tõruke oma vanematega ning Sander ja Karl ema-isaga. Hiiglama vahva oli. Tõrukese omad olid küpsetanud puha koogikesed ja pumbanud vahtra tühjaks, Karli ja Sannu töid aga oma lemmiktorti. 

Kinki sain ka :) 

See raamatuke on vaieldamatult mu hetke lemmik :) Seal on mul kus-on-beebi-jääkaru, sina ja sinu laevuke, konna, kes ei naerata niisama, vaid ajab ikka juttu ka, munadepühad, päris minu vormeliauto, isegi Rex kuudiga ja veel terve hunnik toredaid loomakesi ja jalanõusid. 

Ja see on muidugi ka vahva, et saab ikka igasugu tegelasi nähtud. Näiteks käis siin üks aasta vanem. Lõhkus ja laamendas ägedalt ja oli üldse lahe.

Õnneks saab vahel ka suuremates kohtades ringi vaadata ja eriti Birgittat ja Tõrukest näha.

Olen Tõrukeselt juba nii palju õppinud -näiteks jonnimist. Tema õpib minult jälle magamist. Emme tal näiteks üldse ei teagi, kui hästi ta magab juba.

Nii need päevad siin mööduvad. Mulle meeldib muidugi rohkem öösel suhelda (videotervitus), aga kuna siin kõik magavad öösel muudkui, siis peab ka ikka magama. Nii et alates 2 kuu sünnipäevast otsustasin, et ega see kõht nüüd öösel nii tühjaks ka lähe ja kannatab ikka hommikuni välja. Nii et magan nüüd 11st 8ni.
Kalli-kalli ja tule siis ikka varsti koju. Ma vaatasin, et seal maja juures on ikka päris palju tegemist, talverehvid tuleks ka ära vahetada, neile puudele, mis said tänavu talvel tehtud, oleks vaja nüüd see alus koos meisterdada... Üleüldse on sest naistekarjast juba suht kõrini. Ahjaa, üks siin hakkab varsti veel poegima ka. Sööb ja magab isegi rohkem kui mina, aga muidu on päris armas ja oskab kenasti kuulata. 

Kalli,
Sinu Ärrr

Kevadised toimetamised

Seoses kevade äärmiselt aktiivse pealetungiga on meie kodutee jäänud jätkuva üleujutuse alla ja mattunud pea kümne sentimeetri paksuse porikihiga. 

Niisiis tuli meil Marteniga selleks, et me siit üldse kuhugi pääseksime, midagi kardinaalset ette võtta. Me-vorm on pisut liialdatud, sest Marten otsustas selle hirmsa uudise peale esiteks peatäie südantlõhestavalt nutta ja siis suurest haledusest magama jääda. Minu esmaspäev ja teisipäev möödusid aga peaasjalikult tee päästmises ja ümbruskonna veesüsteemi kardinaalses muutmises. Terve tee sai pikitud täis kraavikesi, mis juhiksid lumesulamisvee karjamaale või jõkke (keegi saab vist terve suve kiruda). Aga oi see oli lausa imeline vaatepilt, kui vesi muudkui voolas. Ja kui ei voolanud mulle sobivas suunas või mulle sobiva tempoga, siis sai muidugi kummikutega kaasa aidatud. Korraks tuli täitsa 10-aastase tunne peale, aga no kevad ongi nii tore, et hüppaks või heast peast plärtsti esimesse ettejuhtuvasse porilompi.  

Vähe ei puudunud, et ma oleks hakanud õue loikudest ämbriga vett ära tassima, sest kui palju ma ka ei üritanud nuputada, neid meeletuid loike kuhugi juhtida polnud võimalik. Järgmiseks plaanin astuda meie õue ulatuses kõikidesse veel vähegi lumistesse kohtadesse. Hing ei anna ju enne rahu, kui kogu lumi on sulanud :)

Ps! Täna hakkas õitsema esimene kanakoole ja kuulda oli lõppuks ometi ka mu lemmikuid - musträstaid.