Elu viis kokku

Kuigi uus aasta on juba lausa mitu päeva vana, ei ole mul sugugi tunne, et üks aasta on otsa saanud. Ja ikka olen mõtetes aastas 2011. 

Viimases "Eesti Naises" jäi silma Harriet Toompere kirjatükk sellest, kuidas mingid asjad ja inimesed meieni jõuavad. Sa pead seda lihtsalt kogu südamest tahtma.  Ma ei tea, mis pidi need asjad ikkagi on, kas enne on minu tahtmine ja siis see tulebki mu ellu või juhib ikkagi mu elu või saatus kuidagi, kuhu ma satun ja kellega kokku puutun. Igal juhul oli see 2011. aasta selles osas väga kirju. 

Sattusin paljudesse sellistesse kohtadesse, millest ma poleks aasta tagasi isegi suutnud unistada ning kohtusin seejuures nii paljude imeliste inimestega. Näiteks poleks Tsehhi olnud sugugi seesama Tsehhi, kui poleks olnud Killut ja Sirgit. Ja et ma sattusin just nimelt Tsehhi Suspa ja Francesco juurde, aga mitte näiteks Belgiasse.  Malta poleks olnud midagi väärt ilma Mari ja Hando-Laurita, kellega sai saar risti põiki läbi kimatud; Gruusia ilma meie imelise matkaseltskonnata; Oxford Tiina ja Ritata, taimepraks Mare ja Kaita, Zürich Tsipeta. Island pakkus aga võimalusi elada pead-jalad koos Riinu ja Merliga, joosta mööda istandusi ja metsi Kristinaga ning elada kolm nädalt koos teiste matkalistega, kellest selle aja jooksul said peaaegu pereliikmed. 

Gruusias Merikese, Triinu, Martini, Mattise, Iffi ja Tarmoga, kes mingil põhjusel on kuhugi peitunud.

Omamoodi pereliikmed said ka ahju- ja pliidimeistrist Aarest ning meie üliloomingulisest ja osavast remondimehest Tarkost, kelle puhul mu esialgne arvamus muutus kardinaalselt posiitvses suunas.

Ja kui poleks olnud Kristat, poleks Hispaania sugugi seesama Hispaania ning poleks ma ka ilmselt (vähemalt eelmisel aastal) sattunud Tammelinna võlumaailma ja tutvunud vanaproua Aimega, kes avas mulle spordiajaloo maailma ja kellega oleks võinud pooled ööd koos vanu fotosid vaadata ning maailma asju arutada.

Igaüks, kellega me elus kokku puutume, muudab natuke ka meid või aitab avastada mõne veel tundmatu tahu maailmast. Nii et loodan, et see alanud aasta ei jää ses osas eelmistele alla.