Eriline pühade aeg

Jõulud tulid meil tõesti teistmoodi, tiu-tiu. Kõik kohad olid päkapikke täis? Tuligi päris jõuluvana? Eip. Ka ilm ei pakkunud erilisi üllatusi, sest õue sellist ilu oleme ka mõnel varasemal aastal üsna sarnases staadiumis näinud:

Kipsplaadid ei kukkunud ka kuskilt ära, isegi uus lagi mitte. Ahi ja pliit olid samuti täiesti vinks-vonks. Suure toa ja köögi osas oleks võinud piirduda ainult koristamise ja tolmu pühkimisega, kui kõik see elektri puudumise tõttu poleks takistatud olnud. Kui enamik olid elektrita liinile kukkunud puude tõttu, siis meil olid mängus mingid mustad jõud, mis otsustasid, et meie aasta on olnud liiga tore ning seda tuleks kuidagi ikka tasakaalustada. Niisiis hakkas jama pihta 23.12, mil elekter esmakordselt ära kadus. No olgu, me teadsime vähemalt, kus kilp asub ja kuidas korgid uuesti sisse lülitada. Kui sama jama aga 20 minuti pärast kordus ja siis veel, oli järg hädakõnede käes remondimehele ja elektrimehe abikaasale. Remondimees sõitis koos perega kohe kohale asja uurima. Naised-lapsed istusid toas ja vaatasid taskulambiga kõike seda ilu, mida suurepärane remondimees meie elamises on suutnud korda saata. Mehed avastasid samal ajal pisut kärsanud juhtmetega kilbi ja jõudsid järeldusele, et viga peab olema maa sees olevas kaablis, mis sõideti kopaga 2 suve tagasi pisut puruks ja mis nüüd siis on meie armsalt kõrge põhjaveetaseme tõttu, hoolimata parandamisest parimate vahenditega, niiskust koguma hakanud. Nojah, mis meil muud üle jäi, kui targa näoga kaasa noogutada. Asjatundjad perega sõitsid minema, kuid 20 minuti pärast kadus elekter taas. Emps jõudis selle peale juba staadiumisse, kus hakatakse jalgu trampima ja teatas, et temale aitab, ei lähe enam korke sisse lülitama, vaid magama. Mulle sobis, sest sain rahulikult taskulambi valgel koristama hakata.

24.12 hommikul kööki kobides, avastasin eest tundmatu mehe. Pesi rahulikult meie kraanikausis käsi. Ja siis soovis "Häid pühi!". "Teile ka"! Pärast selgus, et oli Eesti Energiast. Aga meie probleem polevat nende rida. Viga pidi ikka kaablis olema, nii et elagu me oma kahe veel töötava faasiga hästi. Vähemalt seni, kuni need ka üles ütlevad.

Nii ei jäänudki muud üle, kui pisut pöialt hoida. Sel päeval uskumatul kombel meil elekter tõesti püsis. Ja lasi meil isegi  kalkuni valmis küpsetada. 

Meie ei armasta teha süüa kellegi reeglite järgi. Niisiis miksisime Jamie Oliveri, Angelika Udekülli ja Merikese-Sandra leitud retseptid vastavalt sellele, mis me tahaks kalkuni seest leida. Üks retseptidest nägi ette ka shampuse lisamist. Martini Astit me sinna muidugi valada ei raatsinud, emps tuhnis aga pisut oma kappides ja tuli lagedale ühe vana pudeliga. Selgus, et pärines aastast 1968. 

Avamine oli suhteliselt ebatraditsiooniline ja maitse meenutas pigem rosinadessertveini, ehk mitte kõige suurem asi, aga kalkunisse kupatatud saiakuubikud muutis see igatahes väga peeneks ja kogu tulemuse lihtsalt oivaliseks.

Elektripliidi ahjuõnnega me sel päeval väga rohkem riskida ei raatsinud. Niisiis jäid piparkoogid küpsetamata. Jõulutunne aga peaaegu tekkis. Eks natuke ikka seoses surnuaia küünaldemere, jõulujumalateenistuse, ahjus esmakordselt praksuva tule ja lampidega, mis sel päeval tõesti põlesid.

Öösel viisid päkapikud aga meie elektri taas. Nii et 25.12 möödus peaaegu vee ja elektrita. 

26.12 oli sama seis. Päike aga paistis, nii et polnud hullu midagi. Põgenesime hoopiski Pamma männimetsa loodust nautima. Õhtul oleks aga saanud taastada oma lapsepõlve unistuste jõulud: mängida ennastunustavalt pähklitega paarisid ja liiasid. Me nimelt unistasime kunagi vennaga, et jõulude ajal lähekski elekter ära, sest siis saaks päkapikud ära petta - et justkui oleks öö ja nad ilmuks välja :) Ja seni, kuni päkapikud saaksid majja jõuda, sai papaga mängitud nõrkemiseni paarisid ja liiasid.

27.12 oli aga murdepunkt - köögis oli hommikul vaid 10 kraadi, külmkappi hakkas vesi kogunema, kohvi tegemine oleks nõudnud ca tunni, vett polnud ei tualetis ega köögis. Lisaks oli õues nii pime, et isegi koristada ei näinud ja kõige tipuks kadus mu mobiilil päevaks levi, millega oleks saanud elektrimehi organiseerida. Niisiis jäi üle oodata vaid viimast päikesekiirt ehk kella viite, mil saaks minna Leisi SPAsse ujuma.
28.12 oli õue mehi täis. Meie remondimees oli platsis juba 9st, elektrimehed saabusid ka üsna pea. Kuna ma hommikul sellisel kellaajal olen äratuskella peale justkui koomast äratatud, ei suutnud ma muidugi end nii ruttu täielikult riidessegi saada. Õnneks ajas remondimees kõik korda, selgitas olukorda, pani diagnoosi meie elektrisüsteemile, tutvustas kilpe ja üleüldse kõike elektriga seonduvat. 45 minutit  hiljem oli meile paigaldatud uus ajutine kaabel. Tagasi oli nett, valgus ja raadio. Milline õnn :) Ma oleks oma suurest kõhust hoolimata olnud peaaegu nõus ilmatust õnnest lendu tõusma ja neid elektrimehi kallistama kukkuma. Kogu värgi maksumus tõi mind õnneks siiski enne maa peale.

Elu oleks võinud minna edasi peaaegu nagu enne (igal hetkel meenus muidugi see, mismoodi oli siis, kui elektrit ei olnud), kui just päev enne vana-aasta lõppu poleks emps otsustanud omal kirve jalga lüüa. Kohe nii, et saabas otsast pooleks. Nimelt olid tormised ööd murdnud meie teele ühe vana toominga, mis ei kavatsenudki ise tee pealt ära kaduda. Alguses oli lootus, et äkki ongi saabas lihtsalt puruks, aga kui juba veri purskama kukkus, siis hakkas mul lõplikult hirmus. Empsil oli muidugi saapast ja uutest sukkadest kõige rohkem kahju, aga toomingat ta sinnapaika ei kavatsenud jätta ning raius edasi.
 Sellistel hetkedel on natuke hea meel, et ema on arst, aga sellest hoolimata oli meeletu hirm, et ta lihtsalt vajub verekaotusest mingi aeg kokku. Õnneks nii ei läinud, aga veri ei tahtnud ka kuidagi seisma jääda hoolitama kõigist meie ponnistusest seda külmas ja üleval hoida ning üha rohkematsesse sidemetesse ja paberitesse mässida. Kui ka remondimees meil end sel õhtul suutis nii õnnetult veristada, et kaks näppu ei kavatsenudki tavapärast värvi jääda, siis oli ema kolm tundi hiljem siiski nõus temaga koos traumapunkti minema. Tulemuseks õmblused, teadmine murrust ja sellest, et ta peaks iga 15 minuti tagant puhkama, vältima liikumist ja üleüldse toetamist oma vasakule jalale. Vähemalt teoreetiliselt. Praktikas nägi asi välja hoopis teistmoodi ja emps liipas ja askeldas 31.12 juba varavalgest peale. Sest meil tuli ju ometi veel vana-aasta sees ära pesta kogu majas leiduv must pesu, küpsetada lambapraad, teha ilmatu hunnik pirukaid ja kaneelirulle, koristada jms. Õnneks saabusid õhtu eel Pille, Tamps ja Mart meile kultuuri tooma ja lõpetasid meie tegutsemispiinad.  Muidu oleks meile tõenäoliselt veel miskit meenunud, mis tingimata vana-aasta sees ära vaja teha.

Uus aasta saabus vingerdavate paukude, kauapõlevate punaste rakettide ning Reksu meeletu hüplemise ja õnnejoovastuse saatel. Ja nagu see aasta esimene imeilus päev, tuleb see uus aasta kindlasti palju päikselisem :)