Nii kui ühes noortefilmis, mille pealkirja ma muidugi ei suuda ei meenutada, nagu enamike filmide puhul, ei saanud üks tütarlaps üle ega ümber puhkpillilaagrist, said minu kiiksud alguse ikka Tsehhist. Nimelt olin ma seal üliväga kiindunud oma Botaanika instituudi majakesse ja peamiselt ikka selle maja lõhna tõttu. See oli minu jaoks lihtsalt nii lummav, et ma tegin igal võimalusel asja korraks õue minna, näiteks prügikasti välja viima, et siis sisenedes taas seda lõhna kaifida. Muidu ju lihtsalt harjud sellega. Kõige enam meenutas see minu jaoks mitmekordsete linnamajade keldrite lõhna. Oi, kuidas ma igatsesin meie Kuressaare viiekordse elamu keldrit. See lõhn, mis seal mind vastu võtab, ei ole kopituse ega üldse mitte hallituse lõhn, vaid midagi täiesti omapärast. Sirgile Insta maja lõhna vaimustusest rääkides, leidis tema seose vaid kliimaboksi ja pesuvahendi lõhnadega. Veel praegugi tunnen puudust oma Tsehhi villa lõhnast ja proovin seda igat pidi kompenseerida. Pestes 3 korda järjest oma soola hambapastaga hambaid, sest see maitse mingil kummalisel kombel tekitab natuke sarnase assotsatsiooni; koristades peenikese puu- ja plaatide lõikamise tolmuga kohti meie remondimeelses majakeses.
Mu lemmiklõhnade maailm ei saa sellega aga otsa. Olen nimelt kiindunud ka auto aknapesuvedeliku lõhna, eriti sellesse, mis on Mattise autos. Nii et kui sellega sõidan, siis on vaja ilmtingimata vähemalt paar korda natuke ka aknaid pesta :). Bensiinilõhn pole samuti sugugi paha, rääkimata muidugi värvilõhnast, mis on mulle, keldrite lõhna kõrval, juba lapsest peale väga meeldinud.
Eriline kiindumus on aga ka basseinide, spade ja eriti saunade lõhna vastu. Ei, seal ei pea olema sugugi mingeid aroome lisatud, lihtsalt kuuma puidu lõhn tavalises soome saunas ja kergelt kloorine lõhn aurusaunades on juba täiesti piisavad. Mu ujumis- ja basseinide armastus on nii suur, et juba ujula uksest sisse astudes olen sisemiselt nii joovastatud olekus, et lausa värisen suurest rõõmust. Täpselt nagu lapsepõlves, kui külaliste saabudes olin nii üliõnnelik, et hüppasin lihtsalt kohapeal.
Ja siis on terve rida maitseid ja toiduobjekte, mida võin süüa iga päev, ükskõik mis kell, peaasi, ma pean neid saama: POMELO; pähklid, piim ja mozzarella-zotarella, eriti kirsikujulised. Neile viimastele suudan ma vastu panna täpselt poe välisukseni jõudes: siis saan paki avatud mis iganes meetodil, vee eemaldatud ja pallikeste püüdmine võibki alata.
Huvitav, mis mees sellest kõhutüübikesest selle kõige peale tuleb? Mul on tunne, et vähemalt saan tema näol omale ujumisfännist seltsilise, kellega peale remontimist tundideks ujulasse ja saunadesse kaduda ja siis pärast kumbki oma zotarella karbikest nosides koju sõita või veel parem jalutada, sest käimine on minu teine vaieldamatu lemmiktegevus ujumise kõrval hetkel.
Ja huvitav, kui paljud nendest kiiksudest peagi kaovad?
No comments:
Post a Comment