Märkamatult juba 3-kuune

Aeg tõesti lendab. Alles see oli, kui nukrutsesime ja tatistasime toas ja vaatasime, kuidas õue muudkui lund juurde sadas. Nüüd on kõik juba ere ja värviline ja õues võib üsna vabalt ka lühikeste riietega käia. Talve ootamatu taandumisega seoses oleme peaaegu täielikult õue kolinud. Põhjus on väga lihtne – kevadistel töödel ja tegemistel maal lõppu justkui polegi. Iga vaba hetk kulub kaeve-ja külvitöödele ning puude lõhkumisele. 

Meie pisike polegi enam nii pisike. Number 50 riided on juba ammu minevik. Nüüd on nibin nabin parajad veel 62, aga veel parajamad nr 68. Meie kolmekuune kaalus oma sünnipäeval 7,5 kg ja oli 64 sentimeetrine. 

Sünnipäev oli muidugi äge. Marten oli juba hommikust saati nii erutatud ei suutnudki rohkem kui 15 minutit järjest magada. Sünnipäeva õhtuks oli meil täiesti ootamatult laual 3 torti, üks uhkem kui teine.  (Ootame põnevusega 11. kuu täitumist :)

Külla olid tulnud nunnutav vanaemme, meie ainuke, aga see-eest väga hoolitsev tädi oma kaaslasega, ja muidugi Orissaare kamp - Tõruke emme-issi, ujumismähkude ja uhke kollase pardikesega. Nii et Saaremaa SPA-d hoidke alt. Õhtu kava sai 100%-liselt täidetud: söime end tordiks ja imetlesime tittedest ogaraks. Pisike sai lisaks ka sünnipäeva vanni, part pidulikult kõhu peal.

Siin ei tea veel keegi, et nii tunni pärast saavad neist enamik veega mõnusalt täis pritsitud :)

Mis on aga kõrge ea saabumisega seoses muutunud? 
Magamine on asendunud lärmamise, mullitamise ja säravate naeratustega.

Magamisega läksid lood kehvaks juba pärast puisniidu talguid ja Tõrukesega kohtumist. Just siis leidis ka Marten, et MAGAMINE ON MÕTTETU JA SELLE VASTU TULEB ALATI VÕIDELDA KUNI JÕUDU JÄTKUB!)

 

Nii et pole enam seda, et pakid noormehe sisse ja enne kui jõuad ta vankrisse tõsta, magab ta juba nohinal. Nüüd on nii, et võid ta isegi tõsta vankrisse, aga seisev vanker on nii masendav, et ajab kohe nutma. Ka siis, kui oleme jalutanud juba tund aega. Ei mingit sinilille pildistamist ja looduse imetlemist – vaadata võib, aga ainult käigu pealt. 

Ma lihtsalt pidin jäädvustama erak-nartsissi, kes oli otsustanud pageda tsivilisatsioonist ja asuda kasvama maantee äärses metsas, küladest ja elumajadest kaugel eemal. Pildil olev vanker tegelikult vappus nutust, sest kalpsasin, mis ma kalpsasin, ülihelikiirusel, Marteni vankriseisaku taluvuspiir oli ületatud.

Sinililled sain aga peaagu käigu pealt pildile.

Marteni näol on tegemist väikese võimlusvihkajaga, kes parema meelega mõnuleks päev otsa tissi otsas või sulistaks vannis. Vanniõhtud on meil aga ülepäeviti, seega igal teisel päeval rökkab maja härdast vanninutust. Ega vann pole mingi lebamise ja mõtete kogumise koht. See on ainuke koht, kus Marten on nõus sporti tegema ja vesiratast sõitma. Tulemuseks on lainetav esik ja kõige selle keskel plätserdav ja ülimalt rahulolev Marten. Meie aga muudkui elame kaasa ja kuivatame rõõmsalt.

Muul ajal on ta nõus treenima vaid oma lõualihaseid.

Füüsilise arengu kõrval, panustab Marten pigem verbaalsesse. Me juba räägime. R-keelt muidugi. Pole ka ime, kui ma nii 7.-8. kuul muudkui R-i statistika maailmas olin. Pisikesele on statistika veel natuke mõttetu, aga ärr istub väga hästi :) Arvuti meeldib ka väga.

Aga otse loomulikult on kõik ilusam ikka vasakult poolt – eriti unenäod. Tänasest hakkasime vanaemmega aktiivselt selle vastu võitlema ja üritame talle tutvustada vägisi ka maailma paremast küljest. Muidu on meil siin varsti üks ehe vasakule hoidev lapikpea.

Teleka ja arvuti kõrval armastab Marten muidugi väga naisi.

 

Mida värvitumad, tõmmumad ja paljamad, seda enam. Ühesse nägusasse sugulasse armus ta esimesest silmapilgust nii meeletult, et ei raatsinud silmigi pilgutada (video). Mattise õele üritas ta aga suurest kiindumisest kohe maasika teha.

Marteni üks suur lemmik –Tiia.

Minu Siiri!

Jääb vaid põnevusega oodata, mida toob 4. elukuu.

Ps! Pööramine tuli Martenil parematel päevadel kõhult seljale välja juba enne 3. kuu täitumist (üle parema õla).

 

 

Kuhu tõmmata rist?

Ühel imeilusal ja soojal aprilli laupäeval pakkisime oma kompsud kokku ja põrutasime Muhusse "puisniidu" talgutele. Pisike pidas end täitsa mõistlikult üleval. Riisumises ta just  osavust väga üles ei tahtnud näidata, magamine tuli aga päris hästi välja. Saabumine Muhusse meenutas aga vägisi filmi „Siin me oleme“. Justkui oleks plaaninud paariks nädalaks sisse kolida. Maksta me kuidugi ei kavatsenud ja mandrilt ka polnud, aga auto oli küll pilgeni asju täis. Ja me ei võtnud kaasa rehasid ega muid tööks tarvilikke vahendeid, vaid ainult natuke oma, aga suures osas Martenile vajalikke vidinaid. 

Puisniit iseenesest oli väga tore - peamiselt tammede ja sarapuudega, aga pisut niiskevõitu. Nii et kohati oli vankriga liikumine jalutamisest üsna kaugel.  

Ei tea, kus see rist seekord tuleks tõmmata, aga ma suutsin poole öö ajal lahkuda nii, et mitte midagi ei jäänudki maha. See on minu puhul täiesti hämmastav tulemus, sest kui mitte muu, siis vähemalt saunalina suudan maha unustada. Võib-olla ongi konks selles, et peab olema hästi palju asju. Kui ma läheks kuskile lihtsalt kaks kätt taskus, siis ma tõenäoliselt unustaks end sinna.

Säh sulle isaseid....

Igale pisikesele on vist pea sünnist saati antud suur telekaarmastus. Õhtust õhtusse käib meil tõeline telekavõitlus. Meie emaga teeme vastutegevust – ehitades oma lemmiksaadete vaatamise ajaks Martenile vastavalt ta asukohale toas, barrikaade. Eks see pisut ebaaus ole, et meie emaga suuremad ja veel koos ja tema vaeseke nii üksi, aga elu ongi ebaaus.

19. aprillil me aga teleka pärast ei jagelenud, meil oli oma programm. Elasime täiest hingest kaasa tubasele „isasele kassipojale“, kes tõi tunni jooksul köögilaua all ilmale neli copy-paste poega. Neid vaadates võib igaüks segadusse sattuda, sest ole sa kaine või mitte, ikka on kaks täpselt ühesugust halli ja kaks täpipealt ühesugust musta. 

Seda, et meie kassid sugu vahetavad, on ennegi ette tulnud. Nii osutus kunagi meie Evelin isaseks ja Ilves tõi oma uues kodus hubasuse ja seltsi mõttes esiti paar poega ilmale. Igati hea, et ma sellele emasele noorkassile nime mõtlemisega pole siiani vaeva näinud. Olekski kõik jälle kentsakas olnud.

Martenile see kassi teema aga päris meeldis, vähemalt võis ta selle peale rahulikult magama jääda. Sai ju kogu programm minuga võrdväärselt ära nähtud. See oli viimase kuu jooksul pea ainuke õhtu, kus ta suikus ilma ühegi piiksuta. 

Teistmoodi pühad

Kui ma salamisi mõtlesin, et pühadeks saame vast ikka terveks, siis võta näpust. Ei aidanud see, et olime vältinud õues käimisi, mina manustanud hommikusi küüslauguvõileibu Citroseptifantaga. Neljapäeval hingeldas, lörises ja köhis pisike terve päeva, nii et kohe hirm tuli peale. Lisaks oli täielikult haihtunud tema tavapärane meeletu söögiisu. Ja isegi kui ta suure ässitamise peale pisut jaksas imeda, siis sundis järgmine köhahoog piima suures kaares väljuma. Igal juhul olime neljapäeva õhtul kahtleval seisukohal, kas hakata kohe Kuressaare haigla poole sõitma või oodata veel natuke. Pisike oli ikka väga loid ja ei suutnud isegi oma raamatu poole vaadatagi, rääkimata oma lemmikute - linnupesaga ja punaste papudega  suhtlemisest. Õnneks oli mu ema nii ettenägelik, et oli juba  antibiootikumi igaks juhuks valmis ostnud ja niisiis otsustasime sõitmise sel õhtul ära jätta.

Öö vastu Suurt reedet tundus üsna hirmuäratav. Katsu magama jääda, kui õhtul ei suutnud end kuidagi tagasi hoida pidevalt Marteni hingamist  kontrollimast. Lisaks tundus mulle, et ta lihtsalt upub oma tati sisse, mis tal seal kuskil muudkui kogunes ja kogunes ja millest andsid märku pidevad köhimised. Niisiis sai uppumise vältimiseks ja hingamise soodustamiseks Marten mu voodisse koos oma lamamistooliga tõstetud. Aga loodus on ka tark. Kui laps on haige, siis peab kuidagi nii sättima, et ema ka ülal oleks. Nohu ja köha pole ülal olemiseks piisavad põhjused, vähemalt siis mitte, kui käe ulatuses on Xymelin ja Taruvaik, niisiis tuleb midagi kavalamat välja mõelda. Näiteks hull palavik, mis sunniks ikka mitmeid kordi riideid ja voodipesusid vahetama. Nii möödus meie öö vastu Suurt reedet üsna toimekalt: pisike magas ja ei huvitunud söömisest mitte üks raas, mina mõõtsin ta temperatuuri, kontrollisin muudkui ega hingamine ole lõõtsutamisele kalduv, higistasin end hulluks ning omandasin muuhulgas veel ühe mõnusa põletiku. Lisaks muretses üleval korrusel meie vanaemme, kes suutis magama jääda alles siis, kui oli kontrollitud, et me oleme ikka elus.

Suur reede oli meie jaoks nii püha päev, et isegi kätt ei suutnud väga tõsta. Õhtuks oli antibiootikumi ravil juba kaks ja üks neist sai jalga võlusussid, mis aitavad tal hästi ruttu terveks saada.

Oi kui hale

Võiks juba ometi aru saada, et kui ma mingi päev mitte midagi teha ei viitsi, siis ei tasugi midagi tarka peale hakata. Tulebki seliti visata ja vaadata, kuidas päike mööda seinu ja orhidee õisi liigub ja ainult siis end liigutada, kui Marten selleks põhjust annab. Tegelikult on see mitte-midagi-viitsimine minu puhul ju selge märk, et hakkan haigeks jääma.  Aga selle asemel, et süüa ära sügavkülmast näiteks karbitäis musti sõstraid, otsin mina hoopiski tegevusi, mis meele rõõmsamaks teeks. Lähen näiteks ujuma. Rohkem polegi selleks korraks tarvis. Pisike saab samal päeval vanaemalt viiruse naha vahele ja nii meil õnnestubki kenasti üheaegselt haigeks jääda. Minul on stsenaarium nagu ikka: toredad aevastused, siis kurguvalu ja siis lõpmatu nohu ja köha. Vahepeal on väiksesed vahvad üleminekud, nagu aevastus haige kurguga või haige kurk pluss nohu pluss köha. Martenil algas samuti kõik aevastustest, mis ei olnud nagu tavalised tite nina-puhtaks-aevastused, vaid sellised, et me emaga pidime suurest naerust luksuma hakkama. (Ise alles kahe kuune, aga aevastab nagu vana mees, ainult selle vahega, et aknad ei hakanud värisema).

Esmaspäeva hommik ei olnud enam nii naljakas. Väiksekesel parem silm muutkui jooksis vett ja aevastusi esines märksa sagedamini kui puuksatusi. Loobuda tuli kõigist toredatest plaanidest minna Tõrukest ja Birgittat vaatama, ülepäeviti ujuma jne. Selle asemel tuleb nüüd veeta aega toas ja arvata võib, mis see endaga kaasa toob. Elamine on mattunud ühtlaselt tatirätikutesse, vähegi vabad kapiääred on kaetud kõikvõimalike rohutotsikutega ja instrumentidega ning igal pool levib tore küüslaugu hais ja pidev löristamine ning köhimine. Söötmistest on saanud tõeline multitasking: lisaks imemisele üritatakse samal ajal kakada ja köhida ja kõike seda saadab lõpmatu ninalörin.

Lisaks ootab ees suurem pesu pesemine, sest nüüdseks hetkeks on kõik mu lemmik- ja mitte nii lemmikud pluusid Marteni suurest köhimisest ja sellega kaasnevast oksendamisest piima täis heidetud. Tema enda riietest muidugi rääkimata.  Huvitav, kui palju me nüüd seetõttu rohkem piima imeme?

Täna otsustasin oma ravimeetodeid veelgi tõhustada: lisaks küüslaugu, mee, kasemahla, sidruni ja ingveri tarbimisele, segasin valmis imetabase energiapommi sügavkülmutatud astelpaju- ja arooniamahlast, millele sai lisatud poole sidruni mahl ja natuke mett.

Väga ilus ja veel paremini maitsev kukkus välja. Igal juhul mõjus see nii suurepäraselt, et jaksan isegi öösel kell pool kolm arvuti taga olla. Lauluhäält pole ma veel aga tagasi saanud, nii et olin sunnitud väikese meeleheaks haarama toa nurgast tolmuva ukulele. Sellega ei oska ma kahjuks peale kaootilise tinistamise midagi mõistlikku peale hakata. (Mis tahtagi inimesest, kelle ainuke pillikogemus on laste kannel, kus sai jolotksa nootide järgi keeli tinistatud). Õnneks pole pisikesel "muusika" osas veel kriitikameel väga arenenud ja talle tegi see vähemalt nalja.

Suhkrutükimaailm

Kui nii väga pole võimalik mööda maailma rännata, siis tulevad vaatamisväärsused su ellu ise. Mitte lihtsalt unenägudes. Ma ei räägi siin ka järjekordsest Marteni vägiteost. Seekord oli tegemist tõesti ühe reaalse vaatamisväärsusega, mis ületas külamuttidel isegi Kirgede tormi uue osa uudiskünnise. Nimelt juhtus Leisi vallas midagi sellist, mida ka kõige vanemad küla elanikud pole oma silmaga veel sellisel kujul näinud. Nimelt oli Soela rannast mitme-mitme kilomeetri ulatuses saanud tõeline suhkrutükimaailm.

Oi, kuidas tekkis kohe ka kange tahtmine eskimomajakest ehitama hakata. Kuna aga kindad ununesid autosse, siis lahtus see vaimustus kiiresti.

 

Keegi/miski vist oli siin väikse majakatsetuse juba teinud?

Eks selliseid jäätriive ole meie kandis ka varem esinenud, küll aga mitte Soela ranna pool. Ka pole need jäähunnikud tavaliselt nii pikalt mööda randa, pigemini paari kuhjatisena.

Pole just tavaline näha, mis sinu armsast mereääre kohakesest ühe ööga on saanud. Näiteks polnud "meie" RMK platsikesest suurt miskit peale laua ja pingi alles. Needki kenasti kreenis.

Hullu polnud aga miskit, istuda ju kuidagi sai, kuigi pikutada oli veel ideaalsem.

Mõnda teist RMK platsi armastas jääjumal aga nähtavasti pisut rohkem ning seal oli kõik täpselt alles.

Ps! Kui mere ääres jääaeg veel tõeliselt peale tungis, siis aias hakkas meil samal ajal õitsema esimene sinilill (27.03).