...ja siis tuli kogu päästearmee...

Ei, ma ei hakanud sünnitama. Ei näinud isegi mitte unes. Olin lihtsalt üle pika aja otsustanud kord normaalselt välja magada, mitte hommikuni arvutis asjalik olla. Kui korraga hakkas mu majake huilgama. Mitte nii nagu mu malbe äratus mobiilis, vaid nii nagu oleks tuba täidetud 30 tühja ämbriga, mille põhjas vanaaegne tirisev äratuskell. Kui sellisel hetkel oma toast väljuda, siis selgub, et asi pole nii hull, vaid on veel hullem - justkui terve maja on nende äratuskelladega tihedalt kaetud. Sisestasin häireekraanile paar korda kiiruga alarmi mahavõtmise koodi, aga tulutult. See möirgas, mis kole edasi. 

Mis siis ikka, kobisin tagasi teki alla. Äkitselt oli kõik jälle vait, nagu poleks siin kunagi midagi olnudki. Mõne aja pärast oli siiski kuulda, kuidas keegi justkui kõnniks treppidel. Hetkeks valdas hirm, et äkki ikka on keegi veel peale minu majas. Kobisin pärast väikest mõtteheitlust voodist välja, sest kõige tõenäolisemalt kahtlustasin  turvatüüpe ja seda sai ainult ühel viisil teada. Ei ma ei hakanud poolpaljalt neile treppidele vastu jooksma, kuigi see oleks ju ka päris põnev variant olnud. Piirdusin seekord lihtsalt aknaga, kust sai kenasti näha, kas keegi on end värava taha parkinud. No muidugi. Turvakesed olid selleks ajaks oma töö juba teinud ja kobisid parajasti autosse tagasi. Võisin kergendatult tagasi voodisse pugeda. 

Aga keegi oli siiski võtnud plaaniks mul see öö tuksi keerata ja unetust veelgi süvendada. Nimelt otsustas ca 2 tundi hiljem kogu süsteem uuesti tööle hakata. Ja seekord palju võikamalt.

Ei aidanud enam kooditamisest, tsehhikeelsetes juhendites tuhnimisest ja ka lihtsalt ootamisest. Muideks, sellistel hetkedel  liigub aeg justkui sportlase finiši kordus: kui on vaja välja selgitada, kumb võitis ja kõik on iga korraga veel aeglasem. Sussid jalga ja alla. Korra trepi peal käis läbi pea ka mõte, et kui nüüd tõesti keegi on vargsi sisse hiilinud... sest vahepeal ei tahtnud see Villa uks iseenesest kinni vajuda ja jäi alatihti irvakile, mistõttu oleks kellel iganes väga lihtne sisse pääseda. Äkki meie popsik, kes magab tavaliselt prügikastide kõrval oleva küttesüsteemi kaanel on omale Villas lõpuks ometi hubase nädalavahetuse korraldanud?

Otsustasin ikka julge olla ja alla vaatama minna. Muidugi mitte midagi. Ainult see jube võigas kisa, mis oli mu vererõhu viinud, alla kõndimisest hoolimata, lakke. Ei aidanud ka all koodi 6-kordne sisestamine. Appikene, kaua võib! Francescole helistada? Aja see vaeseke ka paanikasse. Ootasin veel minuti, teise, kolmanda - kaua neil turvatüüpidel siis seekord ometi läheb! Võti jäi mul ka üles, aga kui ukseklaasidest vaadata, siis oli näha, et majal ka väljaspool mingid tuled vilkusid. 

Lõpuks siiski paistsid autotuled. Jumal tänatud, said ka korraks aega läbi tulla. Aga ei, pole mingit valget autokest, on hoopis TULETÕRJEAUTO, POLITSEI, mingi KAUBIK, mingi väike auto - ehk kogu Ceske Budejovice häiremeeskond! Eh, nüüd vist peaks ikka üles minema ja omale miskit selga tõmbama. 

Kui tagasi alla jõudsin olid 6 noormeest juba sisenenud, aga neid oli seal ukse taga veel terve trobikond. Keegi muidugi mõista midagi inglise keelset rääkida ei mõistnud. Kahtlustan, et mõned neist vist üldse kunagi ei räägi. Kõik toimus iseenesest nagu actionfilmi dokumentaalis: tulivad tüübid,  mundrites, päris kenad, taskulampidega, relvadega, lihtsalt asjalike nägudega; hargnesivad laiali ja siis hakkasivad jälle välja kobima. Nii igav! Üks ikka oli vähe viisakam ja teatas paksule, unisele ja teadmatuses neiule, et IT IS ALL RIGHT NOW! 

Tore oli. Ceske Budejovice päästearmee lahkus, mina kobisin teki alla, aga mida polnud, oli muidugimõista uni. Õnneks oli veel pisut raamatut lugeda. Aga kui see ka otsa sai, siis arvuti tööle ja...

Ps! Kõige tõenäolisemalt oli kogu selle kammajaaa taga Villasse kolinud hiireke, keda mul oli juba korra au köögis kohata.

Novembriretked vol 2

See on imepärane aasta: oma esimese novembri sain kätte juba augustis. Nimelt võib  augustit Islandil pidada Eesti novembri analoogiks. Nüüd siis oli tõeline november. Eestis olles ja seejuures "normaalses olekus" oleks see laupäev möödunud tõenäoliselt ajujahis. Siin oli aga midagi veel mõnusamat - ekskursioon. Ja  mitte lihtsalt jalutuskäik metsas, vaid tõeline botaaniline retk maailma kõige armsama giidiga - Suspaga. 

Tegelikult on Suspa näol tegemist ei kellegi vähemaga, kui Tsehhi geniaalseima botaanikaprofessori Jan Lepsiga. Teades meie instituudi äärmiselt loomingulisi professoreid, on Suspa siiski täiesti erakordne nähtus ja seda ainult positiivses mõttes. No kes küll meie omadest tuleks mõttele minna 15 km rabamatkale novembris! Tema kabinetist üritan ma kunagi kindlasti pildi ka saada, sest niisugust pealtnäha süsteemitust annab otsida :) Olgu siinkohal aga väike fotojäädvustus tema üsna loomingulisest kabinetiuksest.

Retk algas minu jaoks juba üsna suurepäraselt: nimelt õnnestus mul varasest tunnist hoolimata end üles saada. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleks üldse suutnud edasi elada, kui ma poleks 8:19 rongile jõudnud. Aga vaesel Francescol ei läind nii hästi - kell 8:09 sain sõnumi: Shit I just woke up! Shit shit! I try to run

No muidugi ta ei jõudnud.

Meie saime samal ajal käepigistusega aga teiste matkalistega tuttavaks ja Suspa alustas juba väikese einega: moosipirukas kitsekese öllega :)

Botaaniliste matkade puhul on alati üks oht: nimelt võivad botaanikud unustada end lausa tundideks mingeid taimi vaatama. Ei saa olla midagi hullemat, kui see, et kogu avastamist väärt maailm piirdub näiteks 2 kilomeetri läbimisega raudtee ääres/päevas. Õnneks seda seekord ei juhtunud ja me liikusime mõnusas tempos nähes vähemalt minu jaoks Tsehhi kõige kenamaid kohti. Teel kohtasime sirmikuid,  mille muidugi mõista kaasa haarasime; hübriidkitshirvi, keda me seekord kaasa ei hakanud võtma; laukapuid, mille marju võib nautida ainult 10 esimest sekundit. Järgmised 1,5 tundi tunned vaid kriipivat kurku ja isegi  pealejoodav kirsivesi on ei midagi muud kui sõnniku maitsega. Ühe erakordsema mälupildi jättis aga karpkalajärv, kust kalad koos kogu veega on nüüdseks välja püütud.

Kohalik Mart:

Lisaks väikese külakese läbimisele, saime seigelda aga mõnusalt palju  metsateedel, imestada tsehhide soolaigukeste vaimustuse  Tore oli aga kohata puuvõõrikut oma limaste marjadega, tammetõru seiklustest pärit törukesi, lõputuid metsateid viimase poolaasta mõnusaima õhuga, mis tuletab sulle meelde, kui armsad on meie Eestimaa märtsikuud.

Kõige sümpaatsem oli kahtlemata aga meie lõkkelõuna. Kauflandist soetatud vorstikesed maitsesid lausa ideaalselt, nagu ka siinne leib, mis peale lõkkel kõrvetamist on juba nagu päris, suitsusirmikutest rääkimata.

Omaette nähtus oli muidugi lõkke asukoha valik - otse keset teed. Pärast muidugi nähti hirmsat vaeva, et see ära maskeerida. Üks tädi sattus nii hasarti mätaste toomisega, et me hakkasime juba natuke muretsema selle koha pärast, kus ta neid mättaid tõi. Ilmselt oleks saanud siin mingi ökoloogilise eksperimendi korraldada - esiteks alal, kust taimkate oli eemaldatud ja kus oleks saanud uurida, millised liigid tühja laiku koloniseerima asuvad ja hiljem minna üle taimedevahelise konkurentsi katsele. Maskeeritud lõkkeplats oleks aga ideaalne koht uurimaks, kuivõrd suudavad ümberistutatud  taimed muudetud keemilise  koostisega mullal kasvama hakata. Nende kasvu soodustamiseks tehti tõesti kõik pingutused, sest lisaks mineraliseeritud joogiveele käis Suspa selle niisutamiseks ka lähimast soolaigust vett ammutamas :)

Ideaalsele lõkkelõunale järgnesid tunnid mülgaste vahel võsas keksides, kust üritasime leida ühte surnud orhideed. Orhideed me muidugi ei leidnud, küll aga õitsva õunapuu, 500 aastat tagasi kaevatud jõe ja unustuse hõlma jäänud zooloogia kateedri.

Lõpuks sattusime imepäraste ja uskumatul kombel isegi vett täis järvedeni, kuhu Suspa oleks väga tahtnud ujuma minna. Kuna aga, shit shit Francesco, oli maha jäänud polnud tal kompanjoni ja see jäi ära.

Käisime imetlemas maailma väikseimat liivadüüni, mille üle tsehhid siiski väga uhked olid.  Mina olin aga väga uhke oma punase tammelehe üle suurepärase päikeseloojangu taustal.

Kõige uskumatum kogu retke juures oli aga meie jõudmine bussile. Nimelt jõudsime me ületada tee täpselt hetkel, kui buss ette vuras! Nii et kahtlemata perfektne päev, mida oligi just vaja. Sest üldiselt on viimasel ajal tunne, et lisaks 48 tunnistele päevadele, oleks mul vaja ka lisaaju.

Kunštinäitus-kunštinäitus

Ei ole nii, et Tšehhis on ainult musta-valge koera ja hoki kultuur. Euroopa kultuuripealinlased ja muidu kultuuri naudisklejad ei pea siin sugugi suurest masendusest hinge heitma. 

Uimase laupäeva lõunal tabas meid suurepärane üllatus - raekoja platsilt, mis siiani  muideks kärbseta, kostus MUUSIKAT, mitte küll kohalikku, Norah Jonesi. Aga eks kesisel ajal asi seegi :) Üleüldse tundus linn kuidagi salapäraselt toimekas. 

Silt oli paljulubav. Kuna kultuuritippsündmuseni olid veel mõned tunnid aega, otsustasin vahepeal asjalik olla. Ja kohalike kultuurinõunikega Ceske Budejovice kultuuriküsimusi lähemalt arutada.

Nooot :)

Jõudsime kärmelt tutvuda hoopis kohaliku kaubanduskultuuriga ning leida midagi, mis sobiks ideaalselt Pireti-Priidu võsukesele :)

Kahjuks olen omadega alles sel maal, et võin küll juba astuda sisse beebipoodidesse, aga ostma ma sealt küll midagi ei kipu veel. Palju parema meelega võin aga minna elektroonikaärisse ja vaadata arvuti väliskõvakettaid, mida olen nõus ka ostma.

Kuna shopingu kultuur ei ole just päris minu teema, otsustasime silgata tagasi raekojaplatsile. Vaade, mis sealt avanes, oli muidugi muljetavaldav! 

Põhirõhk oli valguslahendusel. Laval oli rokkiv neiu, aga märksa enam püüdsid pilke raeplatsi ääristavad liikumatud kujud. Lähemal vaatlusel osutusid need siiski üsna elusateks. Minu vaieldamatuks lemmikuks oli nö raami seest välja astunud noormees, kes pidi lisaks krampi tõmbuvate säärelihastega võitlema ka uudishimulike tädidega, kes pidid iga hinna eest teada saama, kas noormees pükste sees on ikka päris.

Kuna rokkiv tibin ja kujud, kes ennast ikka tegelikult väga liikumatult ei suutnud hoida, ammendusid üsna ruttu, otsustasime liikuda tõelise kunsti juurde - galeriisse.

Oi see oli nagu päris! Ukse avas ülikonnas härra, taamal paistsid Tšehhi kristallist šampusepokaalid, mille puhul mina võisin ainult mulle imetleda, aga mis sisaldasid päris ehtsat Bohemia maakonna vahuveini; snäkid, mis oleksid kindlasti olnud äärmiselt õigel kohal, kui  me  poleks eelnevalt end pubis siinset parimat sööki täis toppinud. Ja muidugi maalid, päris maalid, mis maksid keskmiselt 40 000 kohalikku, ehk siis 30 000 kunagist eeklooma. Suureks üllatuseks olid Tšehhi kunstitädid ikka väga sarnased meie omadele. Võiks isegi öelda, et  on lausa eraldi liik inimesi - kunstiinimesed. Sellised vaoshoitud, väääga peetud ja sätitud. Nautisime olukorda ikka lausa mitu tiiru. Täpselt nii kaua, et kõik maalid ja fotod oli viimseni peas ja parimatest parimad välja valitud. (Oi ma hoolitsen tüübikese kultuuritaju eest ikka väga hoolega: olen poolaasta jooksul käinud rohkematel muusikaüritusel ja teatrietendusel, kui viimase viie aasta jooksul kokku. Lisaks siis nüüd veel ka selline kunstinäitus!)

Kuhu kõik on kadunud?

Nii, tulevad kallid külalised kaugelt maalt külla ja kõik, mis sa linnas vähegi näidata tahad, on kuhugi kadunud. Eriti kahju on muidugi kuldsest kärbsest, mis mu meelest on Ceske Budejovice au ja hiilgus. Tea, kas talv hakkab lähenema, et kärbes otsustas, et just nüüd on viimane aeg minema lennata?

Rohelise raamatu soovitusnimekirjas olnud söögikoht jäi meil samuti esimesel katsel leidmata. Teine katse oli veidi õnnelikum, aga tulemus lõunasöögi näol oleks võinud pigem ikka kadunud olla. Ülikooli sööklas oli ka kaduma läinud kogu normaalne toit - alles olid vaid pool keetmata kartulid, ülihapendatud kapsas ja vorstid. No need viimased oleks võinud olla siiski kadunud näiteks mõne koera kõhtu, aga nähtavasti ei oleks ka koerad nende leidmise üle just ülearu rõõmustanud.

Lisaks olid muidugi kõik instituudi esised lehed ära koristatud, mistõttu oli vägagi võimatu neis sahistada ja  parimaid välja valida. 

Sellest ma muidugi ei räägi, et Francesco oli ka kuhugi kadunud. Just siis, kui pidime lõpuks ometi mu andmeid analüüsima hakkama. 

Kaduma on läinud ka kõik majapidamises leidunud pähklid, umbes 10 Kauflandi pomelot, 2 kg porgandeid (sh need, mis kapi taha kukkusid), instituudi koristaja, kõik mu puhtad riided (kusjuures määrdunud on kõik viimseni alles), lisaks veel TV3 online koos Kättemaksukontoriga, päikesepaiste ning hommikused udud. Ohjah.

Eile öösel oli kaduma läinud ka minu toa uks. Seevastu õnnestus mul ninaga leida  juba esimesel katsel eenduv sein :(

Ja ilmselgelt on ka kogu aeg kuhugi kadunud. Täiesti märkamatult on kätte jõudnud juba reede ja ainuke, millega ma tõeliselt olen hakkama saanud, on andmete seitsmekordne ümberanalüüs ja järjekordne segane versioon mu esimesest artiklist.

Ps! Midagi siiski ilmus välja ka - pinksimängu tuhinas avastasime iga radiaatori ribi vahelt vähemalt ühe pallikese :)

Ps2! Ka koerad ei ole õnneks siit linnast veel kuhugi kadunud :)

Ps3! Seoses kaduma läinud hea Tsehhi söögiga, ilmus välja täiesti ehe ja Eestimaise maitsega kapsa-hakkliha hautis :)

Kui, siis ikka suurelt

Teised tõstsid täna kellaosutid tund aega tagasi. Mina nii väikeste muutustega ei hakka end üldse vaevama - vahetasin kohe päeva öö vastu. Tegelikult tegin seda üsna sujuvalt juba 4 päeva tagasi. Nii et  olen nüüd  kõigil "hommikutel" kõige varem nii keskpäevaks või üheks üles saanud. Oi, homme tuleb kell kindlasti helisema panna, et ma ikka lõunasöögile jõuaks. Nimelt armastavad tsehhid käia vähemalt Menzas söömas juba hiljemalt 11:30.  Õigemini tuleb sul leppida spinatipestoga (loe lehmakoogiga) ja knedlikutega (loe Eesti saiaviilu kujuliseks vormitud saiaga, jah nii täpselt ongi) kui satud kogemata sööma 12 paiku. Kui aga lähed varem, siis on lootust saada isegi kartuliknedlikuid (kartulikujuliseks vormitud kartul).

Nii et lase mind veel kuskile omaette! Kohe läheb ööloomaks üle. Mine seleta Eestis kellelegi, et teate ma tahaks töötada nii päeval 12st öösel 4ni ja käia nii umbes 18-21ni ujumas :)

Ps! Kõige hullem, mis minuga juhtuda saaks, on see, kui laps oleks hommiku tüüpi. Selleks puhuks tuleks vist kõrvatropid varuda? :)

Ootamatu püha

28. oktoobril tabas mind positiivne üllatus - nimelt ei olnudki koristaja juba 6 paiku oma arsenaliga kohal, et tavapärast lärmi teha ega tulnud ka usinad tsehhid 8 paiku mu ukse taha tähtsaid küsimusi valjuhäälselt arutama. Ei. Nimelt oli see reede rahvuslik püha Slovakkiast eraldumise auks ja üleüldine vaba päev. Midagi analoogset meie 24. veebruarile  ja 20. augustile. Nii  suurejooneliselt kui meie, tsehhid sellesse päeva aga ei suhtunud, sest ühtki lippu ma kuskil küll ei märganud.

Ootamatu vaba päeva suutsin ma väga edukalt poolenisti maha magada, sest suure püha tähistamist olin ma tegelikult juba üsna eestlaslikul kombel eelmisel ööl alustanud. Nimelt olime lubanud Francescole järgmiseks muusikaürituseks mõned oma parimad palad välja valida. Ja otse loomulikult oli seda otsust ikka jube keeruline teha, sest kõik meie lood on ju nii kiired, särtsakad ja lihtsakoelised, et tuli näha meeletut vaeva, et nende seast mõni aeglasem välja valida :) Nii ma siis suutsingi peaaegu 4ni hommikul arvutiavarustes eesti muusikat otsida ja seda läbi lööritada. 

Kui läks trumm, siis mingu ka pulgad. Tööst mul seega sel päeval eriti miskit välja ei tulnud, sest juba lõunast olime plaaninud Sirgiga ujulasse minna, et siis sealt otse sünnipäevale edasi minna. Kergelt kontvõõra tunne nagu oli, aga tegelikult olin seda neiut juba isegi 3 korda näinud ja pealegi oli üritus välja reklaamitud rohkem filmiõhtu tähe all. Filmiks oli armas dokumentaal vihmametsade lõputust elurikkusest, kus ülientusiastlikud uurijad kilkasid iga tüüka, olevuse ja lõhna peale :) ja film meenutas kangesti Top Geari.

Kuid filmist osutus palju olulisemaks uus sportlik harrastus, mille sel õhtul enda jaoks avastasin - pinks! See on ideaalne mäng just minusugusele, sest omaette boonuse annab kõht, mida saab üllatuslikult edukalt kasutada pallide vastuvõtmiseks ja tagasi põrgatamiseks. Ekstreemseks tegid selle mängu aga 3 koera, kes külalistel kaasas olid ja kes olid varmalt iga mahakukkunud palli koheselt lõugade vahele haarama ja närima asuma. Ja kui juhtus kogemata ime, et pall ei kukkunudki kohe peale esimest lööki maha, siis oli kõige intelligentsem neist koheselt pinksilaua serval käppadega ootel ja ilmselgelt etteheitva (ja hüpnotiseeriva) pilguga meid ja palli jälgimas. Päris õiget ja reeglitepärast pinksi me niisiis harrastada ei saanud, sest ma ei ole sugugi kindel, et selle mängu juurde käiks 3 tiirlevat koera ja ilane ning karvane pall.

Kahjuks ei õnnestunud neid kolme entusiastlikku pildile jäädvustada ja esitatud foto on vaid tagasihoidlik illustratiiv.

Tšehhi eriliselt peened saunaelamused

Juba meie esimesel kohtumisel mainis Suspa (auväärne Prof. Jan Lepš), et järgmine teisipäev on SAUNAÕHTU.

Nii ta siis saabuski eile oma sinise iludusega botaanika instituudi väravasse mulle järele. Aga enne minekut tormas ta 65-aastasele habemikule ootamatu käbedusega oma 3. korruse paberkuhja mattunud katusekambrisse, et vaadata veel kiirelt üle mõned meilid.  Täiesti tüüpiline professor! Vägisi oleks tahtnud ta  arvuti tagant ära kiskuda, aga ma püüan siin metsikutest eestlastest siiski võimalikult viisakat muljet jätta ja piirdusin kõigest kerge naeratusega tema uksel ja paar korda treppidest üles alla käimisega :)

Väikse hilinemisega võis sõit lõpuks alata. Suspa on vist väga kohustetundlik, igal juhul tegi ta oma 1-minutilise hilinemise tõttu sellist rallit, et isegi mul tuli juba kerge hirm nahka.

Oi, aga saun oli põnev! Juba sisenemine oli omaette ooper. Tegemist polnud mingi masside kohaga: uks avanes siis, kui sauna hõljuv omanik oma kergelt rasvase aga ääretult hoolitsetud sõrme nupule vajutas, et see järgmistele kundedele piduliku naeratusega avada. Seejärel ulatati sulle võti, lina ja rätik.

Kookoselõhnalise leiliruumi tegid eriti  peeneks selle hõljuva omaniku poolt toodud jääkuubikud.  Keris aga oli peaaegu olematu - esiti tekkis lausa tunne, et olen sattunud hoopiski leigesse infrapuna sauna, aga oi kui palav hakkas juba peale 7 minutit. Tsehhid kukkusid muidugi kohe end kaabitsema. Terve saunaukse tagune sein oli täis erivärvilisi kaabitsaid. Õnneks või kahjuks sain alles hiljem teada, et kõigile neist leidus tegelikult omanik. Tegemist oli niisiis üsna kindlale klientuurile mõeldud ühissaunaga, kus kunded said südame rahuga  jätta oma kaabitsad ja pesemisasjad, et siis nädala või paari pärast naasta.

Vahepeal sai end kuumuse eest laotada apelsinikarva ruumi lamamistoolidele, kus hõljuv omanik  taaskord tõttas kõigile soovijatele õlut ja muid jooke ulatama. Ütlemata peen värk ikka. 

Ja siis tuli mullivanni otsus. Ka see polnud sugugi tavaline - nimelt oli selle iga mull väga-väga eriline. Korraga mahtus vanni 4 inimest - mahtunud oleks ilmselt ka 10, aga mulle oli 4le. Kusjuures kõik vanni nurgad olid eri mullireziimiga. Seetõttu oli ka pidev ringliiklus vägagi õigustatud. Lisaks oleks hõljuv omanik meile ka hea meelega shampanjat valanud, aga sellest mingil põhjusel õnneks loobuti.

Sellise koha puhul on ainult üks jama - mingi aeg peab ära minema. Hõljuv omanik oli juba kell 22.50 üsna jalgadega maa peal ja hakkas otsustavalt põrandat pühkima. Aga naeratus tema suult ei kadunud siiski hetkekski!

Kokkuvõttes ei läinud see lõbu väga palju maksmagi. Kuigi kohalikus ja ühtlasi minu hetke lemmik ujula-spas saaks selle raha eest napilt 3 päeva ujuda!