28. oktoobril tabas mind positiivne üllatus - nimelt ei olnudki koristaja juba 6 paiku oma arsenaliga kohal, et tavapärast lärmi teha ega tulnud ka usinad tsehhid 8 paiku mu ukse taha tähtsaid küsimusi valjuhäälselt arutama. Ei. Nimelt oli see reede rahvuslik püha Slovakkiast eraldumise auks ja üleüldine vaba päev. Midagi analoogset meie 24. veebruarile ja 20. augustile. Nii suurejooneliselt kui meie, tsehhid sellesse päeva aga ei suhtunud, sest ühtki lippu ma kuskil küll ei märganud.
Ootamatu vaba päeva suutsin ma väga edukalt poolenisti maha magada, sest suure püha tähistamist olin ma tegelikult juba üsna eestlaslikul kombel eelmisel ööl alustanud. Nimelt olime lubanud Francescole järgmiseks muusikaürituseks mõned oma parimad palad välja valida. Ja otse loomulikult oli seda otsust ikka jube keeruline teha, sest kõik meie lood on ju nii kiired, särtsakad ja lihtsakoelised, et tuli näha meeletut vaeva, et nende seast mõni aeglasem välja valida :) Nii ma siis suutsingi peaaegu 4ni hommikul arvutiavarustes eesti muusikat otsida ja seda läbi lööritada.
Kui läks trumm, siis mingu ka pulgad. Tööst mul seega sel päeval eriti miskit välja ei tulnud, sest juba lõunast olime plaaninud Sirgiga ujulasse minna, et siis sealt otse sünnipäevale edasi minna. Kergelt kontvõõra tunne nagu oli, aga tegelikult olin seda neiut juba isegi 3 korda näinud ja pealegi oli üritus välja reklaamitud rohkem filmiõhtu tähe all. Filmiks oli armas dokumentaal vihmametsade lõputust elurikkusest, kus ülientusiastlikud uurijad kilkasid iga tüüka, olevuse ja lõhna peale :) ja film meenutas kangesti Top Geari.
Kuid filmist osutus palju olulisemaks uus sportlik harrastus, mille sel õhtul enda jaoks avastasin - pinks! See on ideaalne mäng just minusugusele, sest omaette boonuse annab kõht, mida saab üllatuslikult edukalt kasutada pallide vastuvõtmiseks ja tagasi põrgatamiseks. Ekstreemseks tegid selle mängu aga 3 koera, kes külalistel kaasas olid ja kes olid varmalt iga mahakukkunud palli koheselt lõugade vahele haarama ja närima asuma. Ja kui juhtus kogemata ime, et pall ei kukkunudki kohe peale esimest lööki maha, siis oli kõige intelligentsem neist koheselt pinksilaua serval käppadega ootel ja ilmselgelt etteheitva (ja hüpnotiseeriva) pilguga meid ja palli jälgimas. Päris õiget ja reeglitepärast pinksi me niisiis harrastada ei saanud, sest ma ei ole sugugi kindel, et selle mängu juurde käiks 3 tiirlevat koera ja ilane ning karvane pall.
No comments:
Post a Comment