Tšehhi eriliselt peened saunaelamused

Juba meie esimesel kohtumisel mainis Suspa (auväärne Prof. Jan Lepš), et järgmine teisipäev on SAUNAÕHTU.

Nii ta siis saabuski eile oma sinise iludusega botaanika instituudi väravasse mulle järele. Aga enne minekut tormas ta 65-aastasele habemikule ootamatu käbedusega oma 3. korruse paberkuhja mattunud katusekambrisse, et vaadata veel kiirelt üle mõned meilid.  Täiesti tüüpiline professor! Vägisi oleks tahtnud ta  arvuti tagant ära kiskuda, aga ma püüan siin metsikutest eestlastest siiski võimalikult viisakat muljet jätta ja piirdusin kõigest kerge naeratusega tema uksel ja paar korda treppidest üles alla käimisega :)

Väikse hilinemisega võis sõit lõpuks alata. Suspa on vist väga kohustetundlik, igal juhul tegi ta oma 1-minutilise hilinemise tõttu sellist rallit, et isegi mul tuli juba kerge hirm nahka.

Oi, aga saun oli põnev! Juba sisenemine oli omaette ooper. Tegemist polnud mingi masside kohaga: uks avanes siis, kui sauna hõljuv omanik oma kergelt rasvase aga ääretult hoolitsetud sõrme nupule vajutas, et see järgmistele kundedele piduliku naeratusega avada. Seejärel ulatati sulle võti, lina ja rätik.

Kookoselõhnalise leiliruumi tegid eriti  peeneks selle hõljuva omaniku poolt toodud jääkuubikud.  Keris aga oli peaaegu olematu - esiti tekkis lausa tunne, et olen sattunud hoopiski leigesse infrapuna sauna, aga oi kui palav hakkas juba peale 7 minutit. Tsehhid kukkusid muidugi kohe end kaabitsema. Terve saunaukse tagune sein oli täis erivärvilisi kaabitsaid. Õnneks või kahjuks sain alles hiljem teada, et kõigile neist leidus tegelikult omanik. Tegemist oli niisiis üsna kindlale klientuurile mõeldud ühissaunaga, kus kunded said südame rahuga  jätta oma kaabitsad ja pesemisasjad, et siis nädala või paari pärast naasta.

Vahepeal sai end kuumuse eest laotada apelsinikarva ruumi lamamistoolidele, kus hõljuv omanik  taaskord tõttas kõigile soovijatele õlut ja muid jooke ulatama. Ütlemata peen värk ikka. 

Ja siis tuli mullivanni otsus. Ka see polnud sugugi tavaline - nimelt oli selle iga mull väga-väga eriline. Korraga mahtus vanni 4 inimest - mahtunud oleks ilmselt ka 10, aga mulle oli 4le. Kusjuures kõik vanni nurgad olid eri mullireziimiga. Seetõttu oli ka pidev ringliiklus vägagi õigustatud. Lisaks oleks hõljuv omanik meile ka hea meelega shampanjat valanud, aga sellest mingil põhjusel õnneks loobuti.

Sellise koha puhul on ainult üks jama - mingi aeg peab ära minema. Hõljuv omanik oli juba kell 22.50 üsna jalgadega maa peal ja hakkas otsustavalt põrandat pühkima. Aga naeratus tema suult ei kadunud siiski hetkekski!

Kokkuvõttes ei läinud see lõbu väga palju maksmagi. Kuigi kohalikus ja ühtlasi minu hetke lemmik ujula-spas saaks selle raha eest napilt 3 päeva ujuda!