Ringirallimine vol 2 - Hiiumaad avastamas

See esmaspäeva hommik oleks Mattise poolest võinud pigem olemata olla. Vähemalt esimese hooga. Nimelt juhtusin ma kohvitassi kõrvale kuulama raadiost Guido Kangurit, kes kutsus kõiki nädalavahetuseks Sõru paadikuuri jazzu kuulama. No sellist asja ei lase ma endale mitu korda rääkida. Kui veel eelmine õhtu olime puruväsinuna oma Tartu reisu killavooriga kõik toad ummistanud, nii et tite toolilegi oli raske kohta leida, sai endale lubatud, et nüüd oleme küll mõnda aega paiksed. See oli eile. Nüüd oli selge, et maksku mis maksab, Hiiumaale tuleb minna. Olin juba eelmine aasta valmis sinna üksi  telkima minema, kui tol mineku päeval  poleks nii hirmsasti vihma kallanud ja mul oleks kuulmata jäänud üks oluline infokild, et üritus ise toimub sees, mitte õues.

Mattis mutsis pikkade hammastega omale veel ühe võileiva hinge alla ja ei suutnud kuidagi mu vaimustust jagada. Järgmiseks tulid tal mängu juba praktilised küsimused, millega ta üritas mu plaanile vee peale tõmmata: kuidas me sinna läheme ja kus me ööbime ja kuidas me seal ikka lapsega ja.... Varuplaaniks sai minek isikliku paadiga. (No selle nõksu ma nägin läbi - nagunii tuleb pärast viimasel hetkel välja, et tuul on ikka liiga tugev ja sinna see festival oleks siis jäänudki.)

Kahjuks oli aga juba esmaspäeva hommikuse seisuga Triigi praam 100 % täis broneeritud. Ladistamine ja paksult hall ilm ei soosinud kuidagi ilma autota kompsude ja käruga lahe ületamist. Nii ei jäänud meil muud üle, kui riskida ja loota, et mahume siiski.

Paadunud bussisõitjana olen ma alati rõõmustanud kui oleme saanud uhkelt kõigist viimasel minutil mööda kimada ja alati kohe sõitma asuda. Seal elavas järjekorras 7. konutades tundsin aga pahameelt kõigi bronniritta saabujate üle. Oli neil siis vaja just täna oma hobustega sinna ronida ja mitte ühel, vaid lausa kolmel loomavaguniga autol. Raudselt bronnisid ainult autodele kohad. Kõige suurema pahameele alla jäid aga vaesed lätlased, kes oma suure bussiga pool praami kavatsesid enda alla võtta.

Mingil hetkel hakkas tunduma, et ka Mattisel hakkas tekkima hasart, kas saame peale. Juba käis arvutus, et kui bronne on nii mitu, siis võetakse meie reast nii mitu ja me saame peale. Rõõm oli muidugi piiritu, kui saime viipe pealesõiduks. Käed-jalad värisesid veel tükk aega :) Ja edasi polnud absoluutselt midagi sellest, et Sõrus võttis meid vastu lõputu hülgehallus. Kuna kontserdid pidid algama alles pärastlõunal, jäi meil just täpselt  nii palju aega, et Marteni "Saarte  avastamise projekti" kohaselt mõned kenad kohad üle vaadata. Projekti "sihtgrupp" ei lasknud end muidugi meie plaanist sugugi segada ja magas mõnusalt maha nii Sääre Tirbu,  Emmaste poe, Käina kiriku varemed, Täika (mis oli justkui meie auks korraldatud, sest me olime seal üsna ainukesed külastajad) kui ka tüütute lätlaste ummistavad hordid. Ilmselgelt oli nende projektiks meid igal sammul jälitada.  

 Väike armas täika (meie auks :)

 Pressime Tirbule

Sadamasse naastes võttis meid vastu juba eriline festivalimeeleolu: esimesed esinejad juba laval, igal pool siginat-saginat ja mitmeid teatrilavadelt tuttavaid nägusid.  Nüüd oli ka Martenil põhjust üles ärgata. Selgus, et me polnud sugugi ainukesed titega tulijad. Huvitav oli seejuures aga see, et keegi neist tittedest ei piuksatanud pea kordagi Vastupidi - vaatasid suu ammuli üksisilmi esinejaid ja kui ära tüdinesid, vajusid lihtsalt magama. Meil oli selle peale muidugi ainult suu kõrvuni.

Kuigi Mattis oli resoluutselt telkimise vastu, sai öö siiski telgis vastu võetud. Martenil polnud sellest just eriti midagi, et päris oma voodis ei saanud olla.
Hommikul sai jälle väike väljasõit tehtud. 

Õngu ürgorg

Marten ei maganudki seekord kõike maha

Teine festivalipäev tõi meile imelise kontserdi Ain Agani ja Lembit Saarsaluga  Mänspä kabelis. Marten oli asjast  küll vaimustuses, kuid leidis, et ka vokaalselt tuleks neid pisut toetada. Et teised vokaalsest lisandist võib-olla nii väga puudust ei tundnud, otsustasime kontserti kuulata parem õuest.

Kõige säravamaks kujuks kogu festivalikavas oli aga Kadri Voorand. Kui muidu võis kontsertide ajal kuulda ka vaikset vadinat, siis Voorandi etteaste ajal paistsid kõik olevat otsekui tummaks nõiutud. Ta on lihtsalt niivõrd erakordne. Kõiges. Rääkimata vokaalsetest võimetest (väike näide). Oli ikka kuramuse kahju, et pidime just tema esinemise poole pealt praamile minema.

Tõeline jazzipärl - Kadri Voorand

Teisel päeval olime nii sõiduvees, et võtsime julguse kokku ja hakkasime ka juba esinejatega suhtlema. Läksime isegi nii kaugele, et kutsusime ühe neist meiega koos einestama. Marten sai iidoli kõrval istuda ja puha. Küll ta oli uhke selle üle. Rääkimata sellest, et sai pärast ka praamil temaga koos sõita.

Tagareas istumas - kuulus trummar Mps Eesti Saarte Noorte Puhkpilliorkestrist 

 Muljed Sõru jazzist olid kokkuvõttes nii positiivsed, et sellest üritusest võiks saada meie uus traditsioon.

Ringirallimine vol 1 - Tartu

Kaua sa ikka titega kodus istud. Eriti kui see väikseke on kõhus olles enamus aega välismaal seigelnud ja juba tervele Euroopale ringi pääle teinud: Pariisist, Oxfordi, Islandi, Sveitsi, Hispaania ja Tsehhini välja.  Mõnekilomeetrised kärutamised Karja kandis ja igapäevane hiirte, jäneste ja mesilastega vestlemine hakkasid juba ilmselgelt ammenduma.
Maikuu eelviimasel päeval pakkisimegi auto pilgeni titeasju täis ja otsustasime mitte enne Tartut autost väljuda. Päris nii meie plaan siiski ei õnnestunud, sest esimeseks atraktsiooniks oli praam. Tegelikult oli Marten juba kord sellel viibinud, aga vaevalt, et 3-päevane just eriti palju mäletaks.

 Esimene teadlik praamisõit ja kama lonks.

Tartus ootas meid ligi 30 kallistavat kätepaari, uskumatult suur hunnik asju, mis tahtsid Pika-Pajult Saaremaale toimetamist ja muidugi palju armsaid ja tuttavaid nurgataguseid. Kui ma eelnevalt olin kujutlenud meie reisi kui lõputult pikki patseerimispäevi Tartu peal ja Emajõe ääres, põigetega ülikooli, botaanikaaeda ja mänguasjamuuseumi, siis tegelikkus osutus hoopis millekski muuks. Tundub, et lapse saamise järel ei eksisteeri enam sellist asja nagu lihtsalt olemine. On üks lõputu kimamine ja pidev logistikaprobleemide lahendamine.  Isegi sellised lihtsad asjad nagu poeskäimised võivad koos titega osutuda keeruliseks. Kui minna, siis  kas vahetada ühtlasi ka mähkud? Kus sel juhul asub  mähkulauaga WC ja kust leida lift? Või veab autoni välja? Meie uuest autost on saanud ühtlasi ka uus kodu ja kõigi praktiliste küsimuste lahendamise koht. Käru lahti ja kinni pakkimine käib nüüd muuseas, nagu ka  enda paljaks koorimine suvalises kohas. Hea et uuel autol vähemalt toonklaasid on. 

Tartus olles plaanisime muidugi ka välja sööma minekuid. Aga nagu kiuste, kukkus Marten kisama juba  sööma mineku mõttegi peale. Just siis sai temal kõrini selili lebamisest ja ta tahtis kätel kandmist, et ikka paremini maailma näha. Sellist asja nagu meie söömise mahamagamine ei eksisteeri tegelikult juba Marteni sünnist alates. Tundub, et tittedel on mingi salajane vaist, mis ajab nad alati vähemalt siis üles, kui hakkad esimest ampsu suhu pistma. Ei ole siis enam mingit vaikselt lällamist: samaaegselt silmade avanemisega,  hakkab kostuma ka üdini õnnetut röökimist.  Aga tegelikult pole see titemajandus kaugeltki tüütav, vaid omamoodi äge just. Vähemalt igavust ei saa küll hetkekski tekkida. 

Kuigi meie jalutuskäigud Tartu peal jäid üsna põgusateks, said olulised asjad siiski üle vaadatud ja "Vanaisa" ära nähtud.

ülikool

 kevadine raekojaplats

  ja muidugi botaanikaaed.

 

Üles sai leitud ka kiire nimekaim.

Tagasisõidul oli plaanis teha vähemalt päevane tiir Lõuna-Eestis. Täppi läks sellest ainult esimene pool: osa ajast kulus nimelt LÕUNAkeskuse ees. Vaadates meie pilgeni täis autot, mis sisaldas muuhulgas pea tervet tagaistet võtnud Aracauria´t ning linnaeluga üdini äraväsitatud Mattist, ei olnud meil just kõige suuremat reisukihku. 

 Ära tõime. (Taimede lummuse päeva eest saadud Uus-Meremaa iludus)

Linnaelu oli ka mind nii ära kurnanud, et olles paar tundi Lõunakeskuses ja selle ees veetnud, ei taibanud me ostukeskuse peamist funktsiooni - mähkulaudade olemasolu - ära kasutada. Juba 5 km kaugusel linnast tuli teha tee ääres titeoperatsioon, sest keegi hakkas juba kergelt uppuma. Edasisõites selgus, et ka teistel olid sel päeval vist samad probleemid, sest terve Elva tee ulatuses oli iga poole kilomeetri tagant näha üksikuid peatunud autosid. Tite-Eesti :)

Meie tagasitee ainukeseks turismi linnukeseks sai Võrtsu lõunatipus asunud Vooremägi, kust avastasime paar kidakeelset kalameest ja miljoneid konnakulleseid.

Tagasitee oli aga tihedalt suhtlemist täis, sest korraliku saarlasena, otsustas Mattis kõigile vastutulnud autodele viisakalt viibata :)

Virtsus nurusin ma siiski ühe lisapeatuse, et oma armsaid anemoone näha.

Reisida on tore, aga veel parem on kodus olla, erit kui saab üle pika aja oma vanni.

Tartu mustus maha!

(Linnaelu ei muutnud meie notsut tegelikult nii mustaks. Lihtsalt keegi pole kodus vett piisavalt raisanud.)

Pisike suur neljakuune

Üks päev enne uut sünnipäeva on äärmiselt viimane aeg meenutada eelmist prallet ja möödunud kuud. Olen ikka tõeline viimase minuti inimene :)

Nüüdseks on õunapuud muidugi  oma õied täielikult maha visanud, kullerkupud kadunud ja juba isegi esimesed maasikad ja tikrid maitstud.  Sel imekenal 25. maikuu päeval olid kõik tulbid veel täisilus ja ööbik alles äsja tõelised tuurid üles võtnud. 

Marten oli visanud end 68 cm, 8,4 kiloseks ja naeru lisandunud ööpäeva veel 2 tunni jagu. 

Magamine ja vanniskäigud on tal jätkuvalt ülimalt meelepärased ja lisaks enda leotamisele, hoolitseb ta ka selle eest, et meie 3in1 pestud saaks.

Kui vahepeal tulid pööramised kõhu pealt selja peale juba üsna kenasti välja, siis nüüd on toimunud väike taandareng: ei mingeid rullimisi ega pöördeid. Meil muidugi lihtsam, sest riietumisse suhtub ta jätkuvalt väga rahulikult. 

Seoses loomuliku vasakpoolse maailmavaatega ja meiepoolsete pidevate parempoolsete suunamistega on meil aga kujunemas uus Parts. Et aga üks Parts on meie riigil juba olemas, suunati meite poiss massaazi ja vähemalt nüüdseks on partslik maailmavaade taandumas. 

Ilastamine on aga üha süvenenud. Ma ei ole kindel, kas kellelgi on õnnestunud oma ilasse uppuda, Marteni puhul on selline oht igal juhul üsna reaalne. Tundub, et ka osa sissekaanitavast piimast väljub ilana. Vähemalt teoreetiliselt peaks selle võrra vähem mähkusid kuluma. 

Söögi osas on jätkuvalt menüüs vaid rinnapiim, kuigi söögilaua taga süles olles tilgub ila eriti intensiivselt. Kui aga toitu lusikaga püree kujul sisse anda, järgneb aplale ampsule pettunud-ehmunud-põlastav pilk, maigutus ja siis öäk - millega kogu kraam väljub juba koos tohutu koguse ilaga. Söögi osas meil seega samuti mingeid erilisi edasiminekuid pole. Küll aga on totaalseid arenguid näha poisu suhtlemisvajaduses. Kui jänkude, pätude, liblikate ja mummudega on jutud räägitud, räägitakse natukene veel omaette ja siis tahetakse osa saada absoluutselt kõigest toimuvast: loetakse risti põiki läbi kõik ajakirjad, vaadatakse üle kõik telemaailmas ja üldse maailmas  toimuv. Lisaks räägitakse üle kõigist ja kõigest, nii et ila muudkui pritsib. Talle meeldivad tõesti kõik inimesed: väiksed-suured, vanad ja noored. Eriti muidugi need, kes sülle võtavad või lihtsalt ilusad on :)

Suur sõber - Kaisi (video)

Ja kuigi sünnipäevad on üldiselt natuke virilamad päevad kui kõik teised päevad, korvab kõrge ea lisandumisega kaasneva kurbuse maailma parim seltskond. Seekord olid sünnipäevalisteks Tõruke ja Birgita emme-issidega. Tehtud sai grilli ja söödetud pilgeni täis vähemalt 250 kohalikku õgardsääske. Kuna nii vanadel meestel peab kindlasti ka juba puu olema, sai üheskoos maha istutatud vanaemme kingitud ploomipuu.

 Traditsiooniliselt oli laual ka neli "torti", kaks neist natuke vedelemad kui teised.

Üks õige pidu ei saa mööduda vaikselt ja rahulikult, kui seltskonnas on üks vaba daam ja kaks potentsiaalset mehehakatist. Seekord jäi jõu osas peale küll vanem ja veel natuke suurem Tõruke, aga samas näikse poiste kaklus pisikest preilit veel üsna külmaks jätvat ja ta eelistas rahulikult oma printsi valgel hobusel unes edasi vaadata (video). 

 

Minu esimene emadepäev

See oli üks ütlemata armas päev, kuhu mahtus

 ohtralt päikesepaistet, 

   sületäis metstulpe, kullerkuppe ja hüatsinte,

     päris mitu kallistust,

       natuke naeruga pisaraid,

  suur blombiiri jäätis hunniku mesikäpa kommidega,

võileivatort kalaga,

ebatraditsiooniline laat, kust me ei osanud midagi osta

ja muidugi

traditsiooniline Saaremaa kaunite kohtade avastusretk, mis seekord viis meid tervistavate allikate, aplate Šoti mägiveise vasikate,  lõputult kollast teeäärte ja natukese naiseliku Leisi jahiseltsimajani.

   

 ,

Talgupüha

Oi, oi, kui alguses möödusid nädalad linnutiivul, siis nüüd on aeg tõeliselt lendama hakanud. Viimasest postitusest on märkamatult möödunud juba rohkem kui kuu. Põhjust pole just väga raske leida: seoses issi koju saabumisega avanesid meie jaoks pea kõik maailma teed. Pole siis ime, et suure ringi traageldamisega seoses, on aeg arvuti taga peaaegu olematuks kahanenud.
Õnneks saabus nüüd aga päästev jaaniaeg, kus ilm on nii armsalt vihmane, et leiab aega ka  arvuti taha potsatada ja ribu-radapidi  olnut meenutada.
......
Ühel päeval aastas tulevad kodused toimetused nurka visata ja sõita asju ära tegema mõnes teises kallis kohas. Juba 3. aastat oli selleks kohaks Soela sadam. Seekord oli kohale saabunud üle 30 inimese, kes kuidagi iseenesest  mõistetavusega leidsid endale tegevuse, kas riisumise, sodivedamise, võsa langetamise ja trimmerdamise, supelranna koristamise, kändude juurimise või lõkke kohendamise tiimis. Üks seltsimees moodustas aga omaette - järelvaatleja - tiimi. Pöönutas mõnusalt  kaskede vilus, aeg-ajalt paotas silma ja naeratas. Talle meeldib, kui teised tööd teevad. 
Kõik muidugi pingutasid mis kole. Tunnid lendasid. Vahepeal käis isegi vallapea oma saatjaskonnaga meid vaatamas, kringlit toomas ja muhelemas, aga kellelgi polnud eriti mahti lobisema minna. Korra oli isegi  juba tunne, et nüüd kohe-kohe kukun ümber, et enam ei jaksa mitte millimeetritiki. Aga ei saanud ju tempos järgi anda. Teevad järsku vahepeal kogu töö ära. Ehtsad eestlased!
Rassimisele tegi ootamatu lõpu aurava kalasupi ja idamaise vokiroa lõhn. Tegelikult kattus laud järgnevate minutite jooksul lisaks veel kõiksugu kookide, kringlite, stritslite, pirukate ja muu hää ja paremaga. Nii et talgupüha läks ootamatult üle söömapühaks. Nagu ikka :)

Issi tuli koju

3. mai oli meil väga pidulik päev, sest lõpuks ometi otsustas Mattis merelt naasta. Enne seda üritasime ära teha kõik tööd, mis vähegi päevakorda võiks tõusta: lõhkuda meeletud puude hunnikud, meisterdada torti, koristada ära kohad, mida polnud viimase aasta jooksul mahti puudutada ja lisaks kaevata ära meie lugematu hulk maid. Muidugi mõista ei õnnestunud see kõik sajaprotsendiliselt, kuna üks suurtest abimeestest ei suvatsenud koostööle alluda ja päevi sirgelt maha magada.

Õhtul kella kuueks olime aga igati sellises konditsioonis, et bussi vastu sõita: toit ootamas, Martenil parimad riided seljas ja isegi mina otsustasin omale teised dressipüksid jalga tõmmata : )

Viimase minuti inimene, nagu ma olen, jõudsin seekord aga ootamatult vara kohale (lausa 10 min enne bussi jõudmise aega). Nii et poisu jõudis suurest ootusest  kolm korda ära tüdineda.  Vahelduse mõttes lugesime üle kõik autod, mis meist möödusid. Lisaks õpetasin talle numbreid kuni 50ni ning kõik ümbritsevad laululinnud hääle järgi. Ikkagi tüdines ta natuke ära. 

Lõpuks siiski buss jõudis. Rööm oli piiritu, kuigi pisike väljendas seda sulaselge kulbitamise ja nutma puhkemisega ("piiritu õnne" videot ei lubanud Mattis üles panna).  Igal juhul meenutas isa-poeg kooslus vana teatrimaski: ühel suunurk ülal, teisel all.

Kodus järgnes veel pisut harjumist ja siis hakkas talle saabunud kloun juba päris meeldima :) 

Juba järgmisel päeval hakkas taastuma meie tavapärane elu: esiteks korraldasime väikse naeratuste mõõtmise võistluse: Mattisel 12 cm, minul 9 cm ja Martenil auväärne neljas koht: 5,5 cm. Esikoha röövis napilt Rex oma 35 cm-ga.

 Ja muidugi said alguse ka muud loomingulised ettevõtmised: näiteks mõttetalgud Liberote multifunktsionaaluse üle.

Poisu oli esiti pisut üllatunud oma uue mütsi üle.

Peagi hakkas talle see aga päris meeldima.

Ka meie suurepärane käru leidis veelgi rakendusi. Selgus, et see sobib ideaalselt hernesete transportimiseks põllule.  Pealegi saab nii täieõiguslikult öelda, et Martenist on meile juba iganes abi.

Seoses issi saabumisega läks elu kohe jupp maad lihtsamaks. Lisaks leidsin Karja küla vahelt hulgaliselt armsaid abilisi, kes nõus hoolikalt Marteniga jalutama.

Ja kui Martenil oli kvaliteetaeg  vanaemmega,

sai suurtele abilistele südame rahuga kiikumisvõistluse korraldada!

Nostalgiaretk Kuressaarde

Oi, jälle on märkamatult teab kui palju aega juba möödunud. Lõpuks ometi saabusid meite maile aga ilmad, mis just väga õue tegutsema ei kutsu ja võimaldavad seega natukeseks möödunule tagasi vaadata.
Kes veel ei tea, siis nüüdseks juba eel-eel-eelmine pühapäev (29.04) oli ülemaailmne ninade vigastamise päev. Oleks lausa patt see päev tähistamata jätta. Martenil õnnestus juba öösel oma olematute küüntega silma alla kraaps tõmmata. Solidaarsuse mõttes tõmbasin ka omal nina dressipluusi lukuga kriimuks. Vanaemmel nina lihtsalt valutas. Ega saanud ka Rex alla jääda - tema jooksis oma ninaga pidulikult aiakääride otsa. Õnneks olid vigastused siiski mõõdukalt väikesed ega takistanud meil esmaspäeval Kuressaare linna pääle laiama minekut. No ükskord tahavad ka tõelised maakad linna.

Kuigi plaan oli käia risti-põiki läbi kõik Kuressaare peened terviserajad, ei õnnestunud see isegi mitte 50%-liselt. Põhjuseks lihtsalt see, et vana-armas Kuressaare park mõjus nii lummavalt, et lihtsalt haaras mind endasse ja sundis tegema lausa mitu tiiru. 

Sellest on vist juba 11 aastat, kui ma viimati seal jalutasin. Parki olen ma ikka aeg-ajalt sattunud, aga need on lihtsalt juhuslikud käimised.  Nüüd aga oli tõesti lõpuks ometi aega jälgida ka detaile. Näiteks üht väga ühtset pardiperet,

kes teevad vist alati kõike koos,

kuigi suudavad toimida ka individuaalselt.

Kuigi Kuressaare pargis on viimase 10 aasta jooksul paljugi muutunud, tunduvad need muudatused nii loomulikud, justkui oleks kõik kogu aeg täpselt nii olnudki.

Jälle sai midagi soovida ja uuel saarel ära käia.

Mõne jaoks on Kuressaare supelrannas hooaeg juba alanud.

Otse loomulikult tuli Martenile näidata ka muuli, kus omal  ajal sai Maailmaparandajaga riigieksamite eel ikka maailma asju arutamas käidud (kummalisel kombel juhtus olema just uue emakeele eksami päev), mistõttu võis südamest röömustada, et ei pea nendega enam mässama ja mõtlema, kas ikka tuleb sobivat teemat.

Kui pargis said ära vaadatud ka kõik presidentide tammed, võis südame rahuga edasi veereda.
Juba ammu on mind huvitanud, mis küll on saanud mu isa vanast töökohast - Kuressaare leivakombinaadist, mis 2000. aastal oma asukohta vahetas. Millegipärast oli tunne, et see väike valge kutsikas on ikka aia taga, et töömeeste ja elektrikute ruum lõhnab ikka tavotiselt ja nii, nagu oleks just treipinkidel metalli treitud; et suurest vene-aegsest limonaadimasinast saab mulliga suhkruvett; et liini peal liiguvad kuldpruunid saiad ja imeline saialõhn saadab igal pool, kus vähegi oma jala tõstad ning et sööklast saab ikka koduseid kotlette ja mannavahtu. Aga mitte midagi sellist ei leidnud ma sealt enam eest. Hoopiski sildi, mis keelas mul territooriumile sisenda. Sellest sildist ei lasknud ma muidugi end sugugi segada.

 Aia äär oli asju täis laetud ja koerakesest polnud märkigi.

Vana laadimisala oli rohtu kasvanud.

Isa tööruumi aken (ülevalt kolmas) oli segi pekstud. 

 

Õnneks või kahjuks ei õnnestunud mul ka vaatama minna, milline see ruum seest välja näeb, sest

uks ja aknad olid kinni naelutatud.

Maja tagusest oli saanud tõeline kunstigalerii.

 

Ütlemata nukraks tegi see kõik. Olgugi, et sisimas olen ma jäänud pidama 21. eluaasta juurde, tuletas kõik see  kuidagi liiga reaalselt meelde, mida tähendab aeg ja selle möödumine ja see, et mitte kunagi ei tule enam sellist päeva, nagu on täna.