"Jahimehed"

Kuidas meile ikka meeldib jahil käia. Õigemini mulle meeldib. Peab tunnistama, et kuigi jahitraditsioone on Mattis harrastanud juba poisikesest peale, on ta viimasel ajal siiski üsna tugevalt arvutisse ja tugitooli kiindunud ning teda sealt kuhugi jalutama meelitada on kohati väga keeruline. Aga me ei jäta jonni, sest nii ütlemata mõnus on soode vahel sumedatel augustiõhtutel loomi oodata. Päike vajub vaikselt metsa taha, ööliblikad koguvad jõudu, natuke tüütud parmud ja põdrakärbsed tiirutavad ka, aga mitte ülearu häirivalt. Täielik tuulevaikus. Udu roomab aeglaselt üle metsatuka. Kuskil hõikavad sookured, kraaksatab üksik vares, sõbralik kakupaar lendab üle peade....

Mattis on kusagil päriselt jahil, hiilib, hingab ainult äärmisel vajadusel. Meie Marteniga oleme aga nö jahil - minu ülesandeks on sööta kambajõmmile ette nii palju komme, et vähemalt mõnel loomal oleks põhjust kasvõi sekundiks meie vaateraadiusesse jõuda. Sest kui noormees otsustab hõikama hakata või lihtsalt naerma puhkeda, võime loomade nägemise mõttes parem kohe koju tagasi minna.

Kommimugilane, kes võib äärmise järjekindlusega hävitada kolme jahilise kommivaru. 

Kotkasilmade omanikud võivad kauguses märgata ka päris jahilist.

Oi-oi kui tore on avastada, et metsatukast ongi välja ilmunud noor sokk. Kahjuks või õnneks siiski liiga noor, et lasta tasuks. Ühtäkki on sokuga liitunud ka noor kits ja oh üllatust veel üks emane. See kolmik on tegelikult juba tuttav, sest eelmisel kahel õhtul on nad samast tukast ilmunud. Paistab, et sea pere täna ikkagi ei tule. Ega saagi loota, et iga päev ehtsaid sigu näeks.

Kui üldiselt magava kassi suhu hiir naljalt ei jookse, siis jahil olles võib üsna sageli juhtuda, et kui piisavalt kaua ühe koha peal passida, hästi vaikselt hingata ja mitte eriti palju lobiseda, võivad loomad sulle mingi hetk lausa sülle joosta. Vähemalt ühe kitsepaariga ja mägraga õnnestus nii trehvata. Seevastu hiirvaikne hiilimine ei pruugigi tulemust anda.

Mõnikord võib hiir magavat kassi tabada ka hetkel, kui kass ei oska isegi hiirest unistada. Ühel ilusal septembrikuu päeval, kui päris jahimehed olid võimalikult kaugele lennutatud ja meie olime end just laintesse heitnud, ilmus paarisaja meetri kauguselt metsatukast üks uhkete sarvedega tegelane. Minu esimene mõte oli, et näe Vigala Sass tuleb oma kitsekarjaga. Marten pistis kilkama, et aua-aua. Koera kohta oli isend ikka natuke suur. Selgus, et polnudki karja, oli vaid üks tegelane - suur ja väärikas isapõder. Muutsin enda ja Marteni mõttes väikeseks kui mannaterad ja nii me seal siis vaatasime lainetes lähenevat põtra. Põder muudkui marssis meie suunas, just seal, kuhu ma plaanisin ennist ujuma minna. 

Ahjaa, fotojäädvustus. Jätsin teise mannatera vett ja kutsut vaatama ja hiilisin vaikselt autoni. Pagan, et just täna pidi olema see üks ja ainuke kord, kus ma polnud taibanud fotokat kaasa võtta. No mis seal mere ääres ikka pildistada, käime ujumas ära ja lähme koju tagasi. Pikad, haisvad adruvallid. Säh sulle valle, vallide vahel küürutasid nüüd hiiglaslikud sarved, nende omanikust rääkimata. 

Jooksujalu tagasi mannatera juurde. Sellistel momentidel on ikka päris hea meel, et ma rattaga ei tulnud. Sai mannatera kähku autosse toimetada, igaks juhuks. Autost sai ühtlasi hea varjend. Peagi põder muidugi avastas varjendi ja see andis hea võimaluse ta üle kavaldada. Sel ajal, kui põder uudistas veest me läikivat neljarattalist, hiilisin talle vaikselt muudkui lähemale. Oi oli see vast hetk, suur jõllitav põder 30 m kaugusel, auto minust 200 m kaugusel. Ainuke, mis peas sel hetkel tagus, oli küsimus, kui kiiresti suudab üks põder keskmiselt joosta? Enda võimetes ma ei kahelnud. Lohutuseks oli see, et ilmselt on ta keskmine kiirus vees ikka väiksem kui maal. Täna on palav päev ka, kes see ikka viitsib kiirust arendada. Kui eluhetk oli piisavalt kaua kestnud, tormasin nii kiiresti, kui jaksasin, tagasi autoni. Vat see oli elujooks, ainult et üsna mõttetu. Põder jõllitas ikka sama koha peal, ei ajanud ta mind taga ega viitsinud eriti midagi. Kui mul oleks olnud nutikas telefon, siis oleks ilmselt olnud just see hetk, kus kirjutada Facebooki: Põdraga plääzil praegast. Aga kuna mul nutikas telefon puudub, siis vaatasime Marteniga autoaknast põtra ja sõime lihtsalt küpsist. Septembrikuu mereääres käigud on mu lemmikud :)
Ps! Pärast pooletunnist suplust, mis seisnes peamiselt ühe koha peal ligunemises, keeras põder otsa ringi ja jalutas rahulikult sinna, kust oli enne tulnud. Meie saime aga ujumist jätkata.