Külastuspäev

Meil käis täna korstnapühkija. Ma pidin tõepoolest pikali kukkuma. Ei, mitte sellepärast, et korstnapühkija meie maile sattus ega ka mitte sellepärast, et ta otsustas külastuseks valida väga varajase hommikutunni (10:30), kus teadagi tasakaal pole veel päris üles ärganud. Hoopis sellepärast, et mees oli ütlemata ilus. Must, aga pagana ilus. Safiirsinised silmad ja säravvalged hambad välkumas. Täpselt selline, nagu üks päris-päris korstnapühkija välja võiks näha. Või isegi veel kenam. Alguses Marten küll kartis musta meest pisut, aga peagi järgnes talle nagu takjas. Nii ütlemata põnev oli ju jälgida, kuidas ta osavalt korstna otsa kalpsas ning kõik läikima lõi. Pärast võtsime tal ikka korralikult kuldsest nööbist kinni, et meil järgnev aasta võimalikult õnnelik tuleks.

See polnud aga sugugi kõik. Paar tundi hiljem täitus meie aed joovastava aroomiga, sest saabus koormatäis kauaoodatud sõnnikut. Näed siis, õnn juba jõudiski kohale.