Ei ole ma nii koba, et igal sammul libastuksin, aeg-ajalt tuleb seda ikka ette. Eks need sõrmed ole ennegi teistpidi käinud, aga pole ju hullu. Seegi kord ei paistnud olevat. Oli vaid väike libastumine oja ääres. Nagu ikka panin automaatselt käe selja taha.... Isegi märjaks ei saanud põrmugi.
Tassisime allikaveekanistrid tuppa, võtsime veel öökülma hirmus paar korvitäit õunu (sh natuke haige käega). Pärast oli pagana tüütu jätkata pingelist arvutitööd vasaku käega, sest parem pidi ju külmas olema. Poleks ealeski uskunud, kui võimatu on näiteks exceli tabeli lahtreid kopida, kui kasutada on vaid üks käsi. Aga tehtud sain kõik, mis vaja.
Käsi oli paistes aga ka veel järgmisel ja ülejärgmisel ja üleülejärgmisel... päeval. Äkki peaks ikka valvetuppa minema? Pilti tegema? Ah, ühe käega tüütu sõita. Murdu ei saa seal ilmselt olla, nii valus see käsi sul ju ka pole, arvas mu perearstist ema. Saunaõhtu lükkasime siiski nädala edasi, kuigi saunas sai üsna peagi käidud :)
Käsi muutus iga päevaga aina ilusamaks. Täiesti võimalik oli maad kaevata, Soelas talgutel käia (kes ütles, et terve käega ei tohi kive korjata), Martenit iga päev vähemalt kaks korda kraanikaussi tõsta, ühe käega linna sõita, vesivõimlemises paar trenni teha, iga õhtu joogat, kätekõverdusi jne. Nädala möödudes hakkas paistetus asenduma sinirohelisusega (sh peopesas). Toimus kauaoodatud saunaõhtu mõnetunnise kontrastiga jõesujumise ja laval käimise näol ning hunniku võileibadega, mida ma olin nädal pärast kukkumist juba märksa võimelisem meisterdama.
Pea kaks nädalat pärast õnnetut libastumisest otsustasin siiski käest minna pilti tegema. Lihtsalt kindluse mõttes.
Oh, sa jama. Murd siiski oli. Neljanda sõrme karpaalluus. Esialgu ajas uudis naerma, aga kui ise pilti nägin, enam nii lõbus polnud. Mõra oli ikka väga sügav.
Mis siis muud - pandi käsi kipsi.
Ja siis läks elu hoobilt keerulisemaks. Mul oli pagana hea meel, et see aed ja katus said ikka eelmisel päeval üle värvitud, kaalid-porgandid maast võetud ja kõige rohkem oli mul hea meel selle üle, et olin otsustanud just eelmisel päeval (6. oktoober) veel mereski ujumas käia. Ilm oli ju suurepärane: 12C, isegi päike paistis. Ujumine oli nüüd ju hoobilt vastunäidustatud ja arvestades praegust riidesse paneku tempot, oleks see üsna ilmvõimatu. Rääkimata riiete leidmisest, mis sellest kobakast üldse üle libiseks.
Katsu sa ka ühe käega nõusid pesta, Marteni kakast mähkut vahetada, koerale toidu sisse vorsti lõigata, küüsi lõigata. Otse loomulikult oli mul vaja pärast kipsi panekut minna kohe poodi susse proovima. Sussid oli mõnusad, botaste nööride sidumine aga enam mitte nii mõnus. Muidugi pidi mul just koos selle suure valge jurakaga pangakaart streikima hakkama, nii et tuli ikka automaadist raha tuua, et saaks selle käega veel rohkem ringi vehkida. Seejärel avastasin õuest signaalitava auto. Kodus otsustas laps end veristada, nii et ikka kohe kõik oli üleni verd täis. Haavaga oli õnneks vaid ühe sõrme ots, aga murphy seaduse kehtimiseks oli tõestusmaterjali juba omajagu.
Mõnes asjas olen ma nüüdseks juba päris osav. Näiteks arvutis ühe käega trükkimises. Päevaraamatut on võimalik ka üsna edukalt vasaku käega täita. Autosõidus ja hammaste pesus vasaku käega on mul praktikat juba tubli 2 nädalat, nii et selle paremakäeliseks tagasiõppimine läheb ilmselt juba keeruliseks.
Mis on aga senini minu jaoks võimatu, on hobusesaba tegemine ühe käega. Tahaks näha seda inimest, kes sellega hakkama saab. Minu kannatus sai pärast korduvaid katsetusi igal juhul otsa ja sahtlipõhjast tuli välja otsida klamber.
No comments:
Post a Comment