Talveigatsus

Minu ettekujutuse kohaselt oleks pidanud külmaks minema 2. jaanuaril. Või vähemalt hiljemalt 3. jaanuaril. Kujutasin ette, kuidas hommikul ärgates on maa lõpuks ometi külmunud, linnukesed söögimajakese juures paar vunki aplamad, esimesed punakuueliste säutsud kuulda (sest talvelinnukeste olemasolu on talve juures väga oluline).

Aga ikka ei midagi. Atsihh. Ikka seesama hallus, seekord veel eriti jõuliselt, sest lisaks sadas kaela ka täiesti harilikku vihma. Säutse ei kuskil, ainult aplad harakad. Isegi meie kõige vapram kassipoeg, kes muidu ööl ja päeval ukse taga mähkmehunnikut valvas, oli kuhugi kuivemasse magama pugenud.
Kui päris talv on kuhugi toppama jäänud, ei aita muu, kui tuleb seda otsida sealt, kus see olemas.  Minu poolest tehku see talv nüüd, mis iganes. Jäägu või taeva. Minu jaanuar on hetkel selline.