Varsti saab ametlikult juba 2 nädalat täis elukest Tšehhimaal. Ja juba hakkan süsteemile isegi pihta saama: Kaufland ei ole enam lihtsalt suur kaubalabürint, kus pead enne jäätise leidmist kilomeetreid maha jooksma. Uskumatu, aga seal on oma loogika täitsa olemas. Juba saan ka aru, miks ei leidu kaalul neid juurvilju, mille sildi juures on kus :)
Ja minust vist hakkab saama juba tõeline tsehh. Nimelt on kõigil siinse väikelinna elanikel vähemalt üks koer. Koerad on kõikjal: tänavatel, loengutes, seminarides. Oi mu katusekambris võiks ka ikka üks väikseke olla.
Jalutuskäikudel oleks koheselt mõte ja aktiivsus. Kaua sa ikka imetled neid värvilisi puid, otsid maja taga kreekapähkleid või käid České Budějovice raeplatsi ja kärbest üle vaatamas.
Siis saaks ikka koera taga ajada ja kõigi teiste koeraomanikega koos karjuda.
Seni kuni mul siin koera pole, on vaieldamatuks meelelahutuseks veekeskus. Ka seal on muidugi kahjuks või õnneks omad tsehhi kiiksud. Selleks, et olla tõeline ujula külastaja, pead muretsema endale vähemalt ühe kilekoti ja sellega ilmtingimata ringi patseerima. Ja lisaks võiks sul kaasas olla ka üks mees, kelle sa saaksid ilusti kenasti naiste riietusruumis asuvasse aurusauna kaasa võtta (hoolimata sellest, et kõik saunakülastajad ei pruugi sellega harjunud olla) ja kui ma oleks 5 aastakest noorem, siis tuleks kindla peale ka basseinis miilustama kukkuda. Võibolla on see Tartu suurune linnake tõesti nii väike, et siin ei ole noortel kuskil mujal omaette olla. Oleks ilmselgelt põhjust 60. aastasena siia tagasi tulla ja kõik tagasi teha :)
Aga muidu on basseinis ülimalt tore. Kõik istuvad õndsate nägudega mullides ja lapsevanemad kilkavad kohati isegi veel rohkem kui nende võsukesed, kui torust vette plärtsatavad.
No comments:
Post a Comment