Elul on oma keerdkäigud ja täna paiskas see mind Prahasse. Uskumatu, vaid natuke kiiret kõndi, kaks tundi bussis loksumist ja hoopis teine maailm vaatab sulle vastu. Olgu, nii lihtsalt see muidugi ei läinud - väike vingerpuss peab ikka peidus olema. Nimelt ei juhtu seda just tihti, et ma kuskile väga palju varem jõuaks. Aga vat seekord juhtus - olin platvormil ootel juba 20 minutit varem! See on minu kui alatise viimase minuti inimese puhul täiesti erandlik nähtus. Ju seda põhjustas hirm võõra linna ja sellest tuleneva üsna tõenäolise eksimisvõimaluse ees. Igal juhul, mida polnud, oli buss. Ja inimsaba oli muljetavaldav. Sellistel hetkedel, kui kell on pidevalt nähtaval, pannakse meie kannatus vist tõeliselt proovile. Ja need mõtted, mis jõuavad peast läbi käia, oi neid on palju! Peamiselt tagus peas muidugi üks - kas Tsehhis ongi see tavaline? Kõik ülejäänud paistsid ju nii rahulikud. Samas püüdis keegi kuklas omakorda rahustada - mis minul üldse nii väga muretseda - ega ma lennukile pea jõudma. Ja kui peaks? Võibolla siis ikkagi ei peakski. Sellistel hetkedel see väga aga ei rahusta, eriti kui hakkab järjest külmem. 5 minutit meie stardimomendist hiljem sõitis kõrval platvormilt välja uhke nahkistmetega buss ja mis kõige kurvem (ikkagi tõelisele eestlasele omane mõtteviis) - Prahasse. Aga meie :( ? 10 minutit hiljem keeras meie platvormile üks buss, mis jäi kuidagi mõtlikult kaugele platvormi servast. Rööm oli siiski üüratu. juht väljus hetkeks, kobis siis aga tagasi ja summutas kogu röömu. Seda asendas tõeline pettumus. Möödus veel 5 mõttetut minutit. Igale poole mujale ja seejuures just tühjadele või peaaegu tühjadele platvormidele tulid bussid. Ja kus saba kõige pikem - ei midagi. Justkui ninanipsuks. Ja siis - oo keeras ette buss, mida ei andnud selle uhke nahkistmetega muidugi võrreldagi, aga mis vähemalt parkis ka oma nina päris platvormi servale. Ja nii võis see sõit lõpuks alata.
Tsehhi on maa, kus ma end esmakordselt Euroopas tunnen aeg-ajalt täieliku idioodina. Nimelt ei armasta nad siin eriti muud keelt peale tsehhi keele. Ei ole tavapäraseid exiteid, stationeid jms. Teadmata päris täpselt, kas olen ikka saabunud Praha bussijaama, otsustasin siiski üldise bussist väljuva tulvaga kaasa minna. Suureks üllatuseks ei õnnestunud leida aga Nadat, kes oli mulle juba jõudnud sõnumi saata ja lubas ilusti kenasti mind bussijaamas oodata. Eestis oleme harjunud korralike bussijaama majadega, kus on silmnähtavalt eristatavad piletiputkad. Siin, Tsehhis, asendavad neid lihtsalt mingid väiksed ruumid üldises ostuletikeste massis või nagu Ceske Budejovices, on see paigutatud hoopis kaubanduskeskuse viimasele korrusele, kus muuhulgas on isegi üks kassa. Pleteid sealt aga osta ei saa, vähemalt mitte Praha bussile.
Leidmata Nadat ka olematust bussijaamast, ei aidanud muu, kui telefonikõne. Mõni päev kohe on üllatusterohke - isegi lihtne telefonikõne võib täielikku segadusse ajada: kui avastad, et sul pole häält. Mhh, peaks vist rohkem endaga valjusti rääkima :)
Igal juhul leidus lõpuks Nada, kes oli sama abivalmis nagu kõik inglise keelt rääkivad tsehhid. Järgnesid mõned asjalikud tunnid, millesse mahtus ka muljetavaldav ports päris ehtsaid kartuliknedlikuid suitsulihaga ja PUNASE hapukapsaga!
Asjalik olemisele järgnes kolm tundi silkamist Praha vanalinnas. Olles kusagil varem käinud, haarab mind vahel ikka teadmine, et mis sel kohal mulle veel pakkuda. Aga alati on. Isegi kui käia sama trajektoori pidi. Olles tõeliselt nõrk orienteeruja, ei julge ma muidugi mõista väga laialt uitada, eriti kui puudub kaart. Mm, viiimasel ajal on sellest minu jaoks peaaegu reegel saanud. Aga sellest pole hullu - nagunii ajaksin siis pingsalt näpuga ainult kaarti taga, nägemata linna tõelist ilu ja teades hiljem heal juhul ainult seda, et liikusin neil ja neil tänavatel. Tõenäoliselt unustan selle muidugi juba järgmiseks hommikuks. Seega pooldan igal juhul edasi-tagasi kõndimist.
Uskumatu, kui palju on ikka näha, kui tahad vaadata. Arvatavasti ei oskaks ma seda ilu siis sugugi hinnata, kui ma näiteks peaksin siinses nukupoes töötama või Praha Karli silda iga päev ületama.
Kõige põhjalikuma vapustuse, positiivses mõttes muidugi, põhjustasid aga Praha hitchcock kajakad. On sulnis ja päikesekullas helkiv sügisõhtu, kusagilt kostub flöödimängu, Karli sillalt võib näha jõekaldal kõrguvate puude tuhandevärvilisi peegeldusi, kõlgutad end vaikselt silla servale seda ilu naudisklema ja äkitselt tabad end kajaka pilves, kes kõik püüavad meeleheitlikult midagi. Appikene, peaks nina äkki kuhugi peitma? Või silmad? Oh oleks meil ometi võime oma kehaosi sellistel meeleheitlikel hetkedel kuidagi sisse tõmmata. Ja mis ma selle fotokaga siin üldse? äkki kukutan veel suure ehmatusega jõkke....
Aga inimene harjub vist kõigega, eriti kui kõrvalseisjad nii rahustavalt muhelevad. Eh, juu see on siis tavaline! Mis juu? Ongi tavaline! Pärast naerad ainult ja kui oled oma 20 klõpsu "mõrvar"lindudest suurest ahhetusest ära teinud, sammud rahulikult edasi ja naudid loojuva päikese kuldsid kiiri edasi, märgates veel muidugi umbes miljonit pisikest asja.
No comments:
Post a Comment