On päevi, mis algavad päikesepaistes, süda rõõmsast tujust rõkkamas ning oled valmis kasvõi kõiki mägesid korraga liigutama. Ja on selliseid päevi, kus hea meelega ei tuleks üldse teki alt välja ja sülitaks parem lakke, kui vaid teaks, et seda endale varem või hiljem kaela ei saaks.
Ning siis on veel selliseid päevi, kus päike paistab. Valmistud ringutusteks unustades mäed, kui korraga heliseb telefon. Ei, see pole sume äratushelin, see on tõeline kõne. Kusjuures üldse mitte positiivne. Ja edasi pole palju vaja - tänapäeval piisab juba täiesti sellest, et ka nett ei tööta. Tavaliselt muidugi nii ei lähe - sellistel päevadel on kombeks sind ikka korduvalt üllatada. Ja ei aita siis see, kui jalutada värskes õhus, lõbustada end kohalikus second-handis või külastada nõuka-aegsest nostalgiast pakatavat kondiitriäri, kus abivalmis müüja tahaks sulle kasvõi kõik oma kreemikoogid müüa.
Nii ei jäägi muud loota, kui et see päev saaks ometi ruttu läbi. Sest parem ikka üks tõeliselt nigel päev, kui väike nigelus igas päevas.
No comments:
Post a Comment