Oi mul on ikka vedanud - kolmas nädal alles algas siin ja juba kolm õhtut täis pilgeni head muusikat. Nimelt on mu siinse juhendaja Francesco sõpruskonnas päris mitu peaaegu professionaalset muusikut. No olgu, ise nad end nii kindlasti ei lubaks nimetada, aga mina olen vähemalt üli rahul :) Igal juhul on flöödi, 5 kitarri, mandoliini ja eilset õhtust alates õnnetu lennukist mahajäämise kompensatsiooniks hangitud ukulele orkester vägagi muljetavaldav. Repertuaaris pole küll eesti lugusid (seda viga plaanime järgmine kord parandada ning hankida meie parimad lood), küll aga ohtralt tsehhi loomingut ja muidugi muusikaürituse tavaliselt kõige elavama tegelase ja multi-eurooplase Fra lõputust Itaalia, Hispaania segaverelisest varasalvest. Minu vaieldamatu lemmik esimesest õhtust peale on muidugi Mexico, Mexico sombre ....Tecila....
Vaatad neid ja kuidagi kahtlaselt tuttav tuleb kõik ette. (Vist nii mõnigi meie kambast võiks endale siit analoogi leida :) Ja oi, kuidas nad võivad ka lugusid miksida - silmagi pilgutamata minnakse taas üle Lions sleep tonighti-le või Knocking on heaven....
Mul on pagana kahju, et ma ikka õlut ei joo - siin on see halastamatult odav võrreldes näiteks pisikese mahlaga. Meie mõistes on muidugi ka mahl üsna odav, aga maksta poole liitri parima tsehhi õlle eest pubis ca 1 EUR on ikka vist iga õllesõbra unistus. Kusjuures ka vein on mahlast odavam niu-niu. Aga suva - sellise melu ja lakkamatu laulu juures kaob tegelikult vajadus igasuguste jookide järele. Olen täiesti rahul oma naerukrampidegagi. Ja üllatus-üllatus, kas ma suudan siis selle kõige keskel ometi rahulikult paigal istuda? Seega oli ka tüübike suurest toolitantsust nii ära väsitatud, et ei mingit tavapärast möllu kõhus enne magamaminekut :)
Aga peas kummitamas: Uua, aa uu auuu
No comments:
Post a Comment