Kes ei teaks neid armsaid käe ja jalajäljekese värvilisi pilte beebide esimestest elukuudest, mida kõigile kingitakse, riiulinukkadele toetatakse ja seinale riputatakse. Mis seal ikka keerulist saab olla! Mõtle välja kavand, kuidas käed-jalad paberil asetsevad, leia sobiv paber, pea meeles linnast poest õiged värvid osta ning tee või tervele kambakesele sõbrapäevaks kaardid.
Aga vat pole asi sugugi niisama lihtne. Jalatalla plätserdamine iseenesest on väga tore. Kui aga püüda selle värvilise jalaga paberit tabada, tuleb mängu siplusmoment. Niisiis võivad sul olla kuitahes ägedad plaanid paigutada ühele lehele ideaalselt vasak jalake ja parem ja siis veel käed, aga tulemuseks on üks pika jutiga aimatav kujutis, mis vist tahtis olla suur varvas. Lisaks imetabaselt kaunis ja värviline lapsuke, kes pole üldse kade seda värvi ka igale poole jagamaks.
Eriti hulluks läheb asi kätega. Kui need õnnestub kuidagi värviga kokku saada, siis paberile saamine jääb ainult unistuseks, SEST KÄSI PEAB JU OLEMA KOGU AEG RUSIKAS!
Mis siin nutta. Tulemuse ma siiski sain. Mis siis, et ainult jalajälgede näol ja mis siis, et selleks kulus parajalt aega ja närve, natuke Marteni pisaraid ja igavene ports pabereid.
Kui ma Tõrukese jalajälgi üritasin võtta, siis oli kaks varianti,kas tuli kolmevarbaline Tõruke või kuuevarbaline... Järgmisel korral võtan Mpsi appi, siis ehk saab korralikumad jäljed. Kuigi käejälgedega on praegu raske - ta ju torkab oma käpad igal vabal hetkel suhu.
ReplyDelete