Ma sulle kirjutan...

Kallis Iss, ma olen nüüd kahekuune. Olen juba 60,5 cm ja kaalun rohkem kui 6,6 kg  - ehk saingi oma sünnikaalu kahekordistatud. Kui enamik tahavad kaalu langetada, siis mina tahan olla sama suur kui mu suur sõber ja iidol Mart. Pisut pugimist veel ja ei saagi enam öelda, et ma olen kõige pisem.

Üks päev nõudsin, et nad mulle juba suuremaid riideid selga prooviks. Number 50 riided on nii masendavalt väiksed, et ajavad lihtsalt nutma.

No pisut suur oli see pluus veel ja ausalt öeldes näeb see emme seljas ikka parem välja küll.

Elu on mul siin üldiselt mõnus: tasub ainult natuke häält tõsta, kui emme juba jookseb. Siis on põhiline teha hirmus õnnetu nägu ja küll ta siis lahti riietuma ka hakkab. 

Vahel tuleb muidugi rohkem vaeva näha ja paar korda on tulnud lausa röökima hakata. 

Ja siis ei taibata ka seda, kui mähkud uputavad. Räägin küll sulaselges titekeeles, aga selle peale vaadatakse ainult küsivalt "Mis sul on Marten? No ma siis räägin veel korra aeglasemalt ja siis natuke kiiremini, natuke teiste sõnadega, ikka ei midagi. Lõpuks taibatakse, et vaja vist miskit vahetada. Täpselt sama jama ka ujumise ja õue minekuga. Räägi või ära räägi, aru ei saa ikka.

Õues käimine on küllaltki väsitav muidugi. Kogu aeg pead ära arvama, mis lind see nüüd häälitses. Katsu sealt vankrist ilma nägemata aru saada. Pole ime et see ära väsitab.

Ega ma just väga vaimustu, et sind ainult arvutist näen.

Ei kiiguta sa sealt miskit ja kõik krooksud pean ka emme kaela krooksuma. Pealegi pole niiviisi mingit privaatsust - katsu näiteks meeste jutte ajada kui publikum kogu aeg kõrval. See on muidugi hea, et saab vähemalt arvuti teel maailmauudistega kursis olla. Telekat nad ei lase mul ju ka vaadata :( 

Aga sünnipäevad on toredad. Iga kuuga lisandub üks tort :)

ja üks pere. Seekord käisid sünnipäeval Tõruke oma vanematega ning Sander ja Karl ema-isaga. Hiiglama vahva oli. Tõrukese omad olid küpsetanud puha koogikesed ja pumbanud vahtra tühjaks, Karli ja Sannu töid aga oma lemmiktorti. 

Kinki sain ka :) 

See raamatuke on vaieldamatult mu hetke lemmik :) Seal on mul kus-on-beebi-jääkaru, sina ja sinu laevuke, konna, kes ei naerata niisama, vaid ajab ikka juttu ka, munadepühad, päris minu vormeliauto, isegi Rex kuudiga ja veel terve hunnik toredaid loomakesi ja jalanõusid. 

Ja see on muidugi ka vahva, et saab ikka igasugu tegelasi nähtud. Näiteks käis siin üks aasta vanem. Lõhkus ja laamendas ägedalt ja oli üldse lahe.

Õnneks saab vahel ka suuremates kohtades ringi vaadata ja eriti Birgittat ja Tõrukest näha.

Olen Tõrukeselt juba nii palju õppinud -näiteks jonnimist. Tema õpib minult jälle magamist. Emme tal näiteks üldse ei teagi, kui hästi ta magab juba.

Nii need päevad siin mööduvad. Mulle meeldib muidugi rohkem öösel suhelda (videotervitus), aga kuna siin kõik magavad öösel muudkui, siis peab ka ikka magama. Nii et alates 2 kuu sünnipäevast otsustasin, et ega see kõht nüüd öösel nii tühjaks ka lähe ja kannatab ikka hommikuni välja. Nii et magan nüüd 11st 8ni.
Kalli-kalli ja tule siis ikka varsti koju. Ma vaatasin, et seal maja juures on ikka päris palju tegemist, talverehvid tuleks ka ära vahetada, neile puudele, mis said tänavu talvel tehtud, oleks vaja nüüd see alus koos meisterdada... Üleüldse on sest naistekarjast juba suht kõrini. Ahjaa, üks siin hakkab varsti veel poegima ka. Sööb ja magab isegi rohkem kui mina, aga muidu on päris armas ja oskab kenasti kuulata. 

Kalli,
Sinu Ärrr