Sel aastal otsustasime ikka korralikult vastlaid pidada - et keedame hernesuppi, küpsetame elus esimest korda vastlakukleid ja mis muidugi kõige tähtsam - laseme pisikesega hirmkole pikalt mäest alla. Reaalsus oli muidugi pisut teistsugune. Kaua-oodatud teisipäeval polnud õues korralikust lumest enam juttugi, taevast sadas sulaselget vihma, mis võttis viimsegi lootuse. Hernesupist tuli aga heaga loobuda, sest vastasel juhul oleks me Marteniga mõlemad õhtuks kena pauguga lõhkenud. Ainukesed, mis selle päeva päästsid, olid aga isetehtud vastlakuklid.
Kuigi üks jäi mulle siiski mõistatuseks - kuidas saadakse poekuklid alati nii perfektselt ümarad. Silusin, mis ma silusin, nii ideaalseks ma neid kuidagi ei saanud.
Sellegipoolest tulid need mõnusalt kardemonised. Ja isegi mina, kes ma sain kunagi just tänu neile kuramuse kuklitele, 10 aastaks vahukoore ja ühtlasi ka kuklite jälestamise, pidin tunnistama, et need on ikka päris hea kraam.
Vastlaliug meil siiski tegemata ei jäänud. Ah, mis neist linadest ikka. Meil need juba piisavalt pikad. Nii et kõlbas liulaskmiseks ka vastlanädala pühapäev. Väike stiilinäide Marteni esimesest liust (video). Eks see oleks muidugi võinud olla korraliku kelguga või vähemalt panniga, aga mis teha, kui ei suutnud seda remondikola hunnikute alt välja kaevata.
Vabariigi aastapäeva tähistasime me aga väga suurejooneliselt. Sõime Salvesti purgisuppi! Isegi kontserti vaatasime. Paraadi asemel nautisin ma rahvusvärve aga otse loodusest.
Õhtul vaatasime pisut ka pingviinide jalutuskäiku. Oi ma kujutan ette, et Mattisel võis ikka päris lõbus olla meie riietuse kommentaare kuuldes. Ega me keegi, kaasaarvatud naabritädi Ulvi, selles osas just eriti tagasihoidlikuks jäänud.
No comments:
Post a Comment