Oi Marteni 1. kuu sünnipäev oli väga eriline, sest lõpuks ometi avanes meil võimalus näha pisikest Birgittat emme-issiga.
Pisut kiirelt see küll tänapäeval käib, aga esimese asjana maandus pisike Birgitta kohe Marteni voodisse.
Tegelikult oli kõik muidugi pisut teistmoodi. Marten oli suurest ootusest jõudnud magama jääda. Ja kuna uinumine juhtub tal tavaliselt ikka ootamatult, täpselt seal, kus ta parasjagu on, siis jäigi voodi vabaks. Ja otse loomulikult jagab ta sel ajal voodit lahkesti kõigile, kes seda vähegi vajavad.
Pidu iseenesest oli maru. Pisikesed muljetasid, issid muljetasid.
Oi pisikestel oli juttu (video).
Rohkem muidugi virinat. Mis nad muud ikka said kurta, kui oma kurba saatust. Kuidas nendega keskmiselt ainult 8 km päevas jalutatakse, ainult 6 tundi lastakse õues värskes õhus põõnata, ainult 3 tundi lastakse tissi otsas rippuda, kuidas mähkusid nii uimaselt vahetatakse ja muudkui mingeid mõttetuid riideid vahetatakse, kuidas kogu aeg kaalutakse ja torgitakse; kuidas liiga tihti D-vitamiini tilku antakse ja liiga harva magusat gaasirohtu, liiga palju kallistatakse ja musitatakse ja üleüldse mingit mõttetut ninnu-nännu juttu aetakse, kui nemad üritavad kõigest väest aktuaalsetel teemadel diskuteerida ja vähegi mõistlikud olla; ja mis eriti närvidele käib: kuidas vanemad lausa kaks korda päevas tahavad süüa ja just siis, kui nendel on kõige suurem süllevõtmise vajadus.
Noored issid diskuteerimas. Mattis: "Meie kasutame praegu Liberosid. Huggiesed ei sobi kuhugi, kõik tuleb läbi." Priit: "Ja-jaa. Ning Pampersid haisevad mingi keemia järgi".
Ja poseerimas.
Roosiga, mille vanaemme kinkis Marteni sünni puhul
(tegelikult pidas see vastu kokku lausa 5 nädalat!)
No comments:
Post a Comment