Olgugi et mu jalutuskäigud seisnevad peaasjalikult Pamma teed mööda rekkadega võidu ülejärgmisesse külla kimamises, jääb selle tee peale alati tuhandeid mõtteid ja küllaga märkamist. Näiteks avastasin ma eelmisel laupäeval täiesti ootamatult KEVADE. Pajutibude näol. Vaatasid need seal ootusärevalt kraavis ise sellise näoga, et korja meid, korja meid. Nii ma siis ei suutnudki kuidagi vastu panna ja korjasin neid kohe mõnuga.
Kuigi Karja küla on teada tuntud kui kõige pikemate juhtmetega koht ilma suhtes (kui Kuressaares algab suvi, on meil siin heal juhul lumi sulanud), avastasin ma Sõstra maja juurest silla alt juba kolmapäeval (7.03) selle aasta esimesed lumikellukesed.
Ka vaher juba jookseb. Mitte ainult kuulu järgi. Nägin juba täituvat purki naaberküla ühe õue peal. Nii et on igati õigustatud külmkirstust viimase möödunud aastase kasemahlaga pudeli väljaõngitsemine. Nagu ka "Parima vahtrapuu" otsingud.
Angla küla vahel hõiskasid aga eile ja täna tihased nii valjusti, et arvatavasti tulevad neil järgmised viis päeva väga tagasihoidlikud ja vaiksed. Sellise röökimise peale lihtsalt peaks hääletuks jääma.
Kõige rohkem jumaldan ma aga märtsi VALGUST. See on lihtsalt ütlemata kirgas ja puhas. Kõik on teravustatud viimse detailini. Kui taevas on sinine, siis mitte lihtsalt sinine, vaid kohe erakordselt sinine.
Kevad käes, kaugel see suvigi enam. Eriti kui liblikadki juba väljas. Kodu õue pealt leidsin samal päikselisel laupäeval (3.03) ka jälje esimesest liblikast - kollasest. Ju ta oli juba nii meeletus kevadjoovastuses, et pingutas lennuga pisut üle.
No comments:
Post a Comment