Teel maailmasportlaseks

Vähemalt kord aastas tuleb aeg, kui meie karjamaa kunagise jõesängi ümbrusesse tekib rohkem või vähem peegelsile jääväli. Ei jõuaks end ära kiruda, kui see jääväli saakski ilma ühegi kraapsuta ära sulada. Niisiis otsustasin teha väikese pausi Pamma pikka ja sirget teed mööda traavimisse ja võtta päev uisutamiseks, kuniks veel saab. Pakkisin Marteni sisse ja tuiskasin tuhat nelja jäävälja suunas.

Pisikese parkisin ilusti lumele ja kiiruisutamine võis alata. Nii täiuslik see jää siiski polnud, nagu esmapilgul paistis. Otsustasin seekord siiski mitte nii kiire uisutamise kasuks. Ajapikku muutus uimerdamine natuke igavaks ja nii see kiirus tõusis, kui korraga känsti. Küll oli hea, et ma need põlvekaitsmed ikka taipasin kaasa võtta, kahju ainult et küünarnukikaitsmeid üles ei leidnud. Kuramuse valus oli kõigest hoolimata ja siis veel asus Rex ka takkapihta jalgade ja hammastega näkku trampima. Saa siis aru, mis see koer mõtles: aitab mind kangesti või, et oi nii lahe mäng. Kui lõpuks püsti sain, mõtlesin kohe koju tagasi minna. Aga samas - mõtle kui ongi viimane päev uisutamiseks. Kui sulabki homseks kõik ära, nagu ennustati. Ah pole hullu, püüan ikka tasahilju veel. Selle peale otsustas aga käru häälitsema hakata. Paras aeg - tal nüüd igav. Ja selle peale tuligi geniaalne idee - uisutada edasi koos käruga. Eks ta vastu tuult vähe raskem oli, aga vähemalt oli nii ka väiksem tõenäosus käbla käia.

Ja nii see päev mööduski (video). Rekkamehed pidid peaaegu kraavi sõitma, kui meie kolmikut seal traavimas nägid :) Hea eeltöö poisu rallispordi või kiiruisutaja karjääriks on nüüd igatahes tehtud. Erilisest graatsiast sel päeval just rääkida ei saanud, nii et iluuisutamise karjääri see päev tal väga ei soosinud.

Olgu kõik kuitahes kena, lõpuks tüdinesin isegi mina ära. Pealegi laekusid meile perekond Tammed külla. Eks ikka Martenit vaatama. Pisike magas. Aga kaua ta ikka magab - küll ärkab peagi. Ootasime tunni, ootasime kaks, ikka ei miskit. Kui iga päev samal ajal maja rõkkas Marteni jonnist, siis seekord käis aeg-ajalt vaid väike mökitus ja paljulubavad ringutusliigutused, aga ei midagi enamat. Säh sulle jonniva lapse näitamist. Ei aidanud ka kõik Tõrukese pingutused sõpra äratada ega minu püüdlused näidata skypeissile magavat ja tõenäoliselt-kohe-kohe-ärkavat last. Tammed pidid lahkuma ilma, et seltsimees oleks suvatsenud ärgata. 

Möödusid veel kolmas, neljas, viies, kuues, uskumatul kombel isegi seitsmes ja kaheksas unetund, ikka ei midagi. Kui pojuke norksas juba 9. tundi jutti, tundsin ma, et kui ma nüüd miskit ette ei võta, siis lendan ma varsti pauguga lõhki ja pool elamist on piima täis. Nii ma siis olin sunnitud ta rekordunest äratama. Tüübike vaatas sellise näoga otsa, et no mis sa tahad nüüd. Ma poole une peal alles. 

Pärast meeletut pugimist otsustas ta aga pool ööd takkapihta naeratada. Vat milline peab üks päev olema, et pisike oleks üdini õnnelik! 

Kahjuks ei saanud aga testida, kas rekordune põhjustas lõputu uisutamine või oli asi selles, et talle tuldi külla, sest juba järgmisel päeval lirtsus kogu õu ja jääd kattis 15 cm veekiht.  Teist võimalust saame aga veel testida (kui hästi järele mõelda, siis ka eelmine kord näitas Marten end perekond Tammedele ainult parimast küljest ja magas heast peast kaugelt rohkem kui tavaliselt).