Seoses kevade äärmiselt aktiivse pealetungiga on meie kodutee jäänud jätkuva üleujutuse alla ja mattunud pea kümne sentimeetri paksuse porikihiga.
Niisiis tuli meil Marteniga selleks, et me siit üldse kuhugi pääseksime, midagi kardinaalset ette võtta. Me-vorm on pisut liialdatud, sest Marten otsustas selle hirmsa uudise peale esiteks peatäie südantlõhestavalt nutta ja siis suurest haledusest magama jääda. Minu esmaspäev ja teisipäev möödusid aga peaasjalikult tee päästmises ja ümbruskonna veesüsteemi kardinaalses muutmises. Terve tee sai pikitud täis kraavikesi, mis juhiksid lumesulamisvee karjamaale või jõkke (keegi saab vist terve suve kiruda). Aga oi see oli lausa imeline vaatepilt, kui vesi muudkui voolas. Ja kui ei voolanud mulle sobivas suunas või mulle sobiva tempoga, siis sai muidugi kummikutega kaasa aidatud. Korraks tuli täitsa 10-aastase tunne peale, aga no kevad ongi nii tore, et hüppaks või heast peast plärtsti esimesse ettejuhtuvasse porilompi.
Vähe ei puudunud, et ma oleks hakanud õue loikudest ämbriga vett ära tassima, sest kui palju ma ka ei üritanud nuputada, neid meeletuid loike kuhugi juhtida polnud võimalik. Järgmiseks plaanin astuda meie õue ulatuses kõikidesse veel vähegi lumistesse kohtadesse. Hing ei anna ju enne rahu, kui kogu lumi on sulanud :)
Ps! Täna hakkas õitsema esimene kanakoole ja kuulda oli lõppuks ometi ka mu lemmikuid - musträstaid.
Ps! Täna hakkas õitsema esimene kanakoole ja kuulda oli lõppuks ometi ka mu lemmikuid - musträstaid.
Aah, mulle meeldib ka lapsepõlvest saati kraave teha ja puhastada, nii mõnus on vaadata, kuidas vesi siis voolama pääseb. Meil on ka keset õue suuuuur lomp, aga ära pole seda kuhugi juhtida (keegi kaevas suvel drenaažitoru katki sealt:)). Ja rästast oli meilgi eile kuulda!
ReplyDeleteaga mulle meeldib nendes äravooluojakestes paberlaevukesi ujutada.
ReplyDelete