Hundijahile

Kuuldused Saaremaa meeletutest hundisalkadest panid meid Marteniga otsusele neile üks korralik jaht korraldada. Kui jahimehed merel, siis kellele meil ikka loota. Saaremaa loopealsete säilimine on ju tõsise küsimärgi all, kui nende põhilisi hooldajaid muudkui armutult murtakse.

Kuuvalged ööd ja vankrisõitu kannatav lumi põldudel, karjamaadel ja metsas pakkusid sel juhtumisi naistepäeva eelsel ööl lausa ideaalse võimaluse (video). Egas siis hundid päise päeva ajal julge siinkandis jõlkuda.

Parima ninaga jahitiimi liige oli meil natuke pikaldase unega, aga kui kärurattad juba kuuri eest läbi vurisesid, märkas ka Rex meiega liituda. Nii me siis asusimegi ilmselge erutusega kõik kolmekesi hundi/huntide otsingutele. Kõik sujus päris edukalt - juba maja kõrvalt hakkas Rex hoolega õhku nuusutama. 

Tõeline jaht sai alguse aga alles siis, kui lumeväljadele jõudsime. Koer tuiskas siia-sinna. Ilmselgelt oli siin alles äsja olnud terve kari hunte :)  Kuu valgustas kõike nii hästi (video), et ühtlasi oleks võinud teostada ka hiirte loendust. Suundusime -11 C ilmale kohaselt kiirel sammul kõige potentsiaalsemas suunas, kui korraga hakkas kostuma mingi kohutavalt vali mürin. Hetkeks oli kerge hämming, et kas tõesti on korraldatud meie teadmata ka teine jaht. Saaksime liituda? Aga ei. See oli kas ääretult suure traktori või rekka mürin. Peagi oli näha ka tulesid. Nojah. Säh sulle hundijaht! See peaks ikka üks ütlemata uudishimulik hunt olema, kes sellise mürina peale peaks lähiümbruses veel konutama. 

Sulaselged pontud (video, nr 7) leidsime aga hoopiski. Ikka need samad, kes meie kandi metsadele ja kruusateedele 1:0 teevad ja juba paar nädalat palehigis palke veavad. Nüüd siis lausa 24 h jutti ja eriti hoogsalt keskööl. Nii ei jäänudki meil muud üle kui peaaegu sama targalt koju tagasi suunduda.

Pisike oli pisut pettunud.

Aga kui ma talle natuke kolme põrsakest ette lugesin, suutis ta siiski magama jääda.

Lammaste saatus on aga vist otsustatud (nagu näha ka juuresolevalt pildilt).